Hermann von Helmholtz

Hermann von Helmholtz

Hermann von Helmholtz (sünninimega Hermann Ludwig Ferdinand Helmholtz; 31. august 1821 Potsdam, Preisimaa, Saksamaa8. september 1894 Charlottenburg, Berliin, Saksamaa) oli saksa teadlane ja filosoof.

Ta andis olulise panuse nii psühholoogia, optika, elektrodünaamika, matemaatika kui ka meteoroloogia alustesse. Tema suurimaks teadussaavutuseks peetakse energia jäävuse seadust. Ta tõi oma laboratoorsetesse uuringutesse oskuse analüüsida filosoofilisi oletusi, millel põhines suur osa 19. sajandi teadusest, ning ta tegi seda selguse ja täpsusega.

Helmholtz sündis gümnaasiumi direktori Ferdinand Helmholtzi pojana. Isa oli õppinud klassikalist filoloogiat ja filosoofiat ning oli kirjastaja ja filosoofi Immanuel Hermann Fichte lähedane sõber. Fichte ja Immanuel Kanti mõju on tunda ka Hermann von Helmholtzi loomingus: ta püüdis nende teooriaid ühendada empiiriliste andmetega, mis saadi näiteks füsioloogiast. Noorena huvitus Helmholtz loodusteadustest, aga isa soovil õppis ta meditsiini Berliinis asuvas Charité ülikoolis, sest seal olid meditsiinitudengitele stipendiumid. Ta töötas algul sõjaväearstina, hiljem 18491871 Königsbergi, Bonni ja Heidelbergi ülikoolis füsioloogiaprofessorina. Alates 1868 oli ta Peterburi ülikooli väliskorrespondentliige, alates 1871 Berliini Teaduste Akadeemia liige ja Friedrich Wilhelmi Ülikooli professor ning alates 1888 Berliini Riikliku Füüsika- ja Tehnikainstituudi president.

Tema doktoritöö juhendaja oli Johannes Peter Müller.[1] Tema enda õpilaste hulka kuulusid teiste seas Max Planck, Albert Abraham Michelson ja Heinrich Rudolf Hertz.

  1. Hermann von Helmholtz, veebiversioon (vaadatud 16.05.2015)(inglise keeles)

From Wikipedia, the free encyclopedia · View on Wikipedia

Developed by Tubidy