Hermeneutiline ring

Hermeneutiline ring ehk mõistmise ring on tõestamisel või määratlemisel tekkiv ring, mida käsitletakse hermeneutilisest aspektist positiivsena.

Laiemas tähenduses on hermeneutilise ringi tunnistamine tekstide tõlgendamise puhul eelduseks nende käsitlemisele terviklikuna, arvestades nende ajaloolist, tekstiloolist, mõisteloolist jne horisonti, st laiemat konteksti. Tekstide tõlgendamise puhul pole võimalik määratleda teksti seoseid selle horisondiga lõplikult, vaid alati jäävad tõlgendusse sisse teatud iseendastmõistetavused, millele on omane, et need on määratletud ringmääratluste kaudu. Erinevalt traditsioonilise loogika vaatenurgast, mille järgi ringmääratlused on soovimatud või isegi halvad (vitiosus), leiavad hermeneutilise ringi eestkõnelejad, et ring määratluses ei pruugi olla halb, vaid ringi sisenedes ja seda läbi käies ring kontsentreerub ja fokuseerub ning sel viisil saab tõlgendamise tulemuseks olla teksti mõistmine selle horisondist lähtuvalt.

Hermeneutilise ringi vältimatust tõlgendamisel põhjendatakse sellega, et meil on tõlgendatavast alati olemas eelteadmine või eelarvamus, mille pinnalt me midagi tõlgendama asume. Seda eelarvamust pole võimalik kõrvale jätta või mõne positiivse määratlusega tühistada, vaid pigem on tõlgendamise protsess selline, mille käigus uued teadmised põimitakse juba olemasolevate sisse ning selle käigus toimub eelarvamuste revideerimine. See on aga tsükliline protsess, eelarvamused tühistatakse või kinnitatakse tõlgendamise mitmendal ringil hermeneutilise struktuuri selginemise tõttu, aga mitte ühemõttelise deduktsiooni kaudu. Sestap on loomulikus keeles kirjutatud mitte-formaalsete tekstide, nt kirjanduse, ajaloo jms tõlgendamisel hermeneutiline ring vältimatu.

Hermeneutilise ringi ideed seostatakse juba Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheriga, selle käsitluste poolest on aga eelkõige tuntud Martin Heidegger, kes püüdis anda hermeneutilise ringi mõistele ontoloogilist tähendust, ja Hans-Georg Gadamer, kelle filosoofia läbi on hermeneutilise ringi mõiste saanud humanitaarteadustes üldaktsepteerituks.