Hilisromantism on muusikastiil, mis iseloomustab aastatel 1860–1910 põhiliselt Saksamaal ja Austrias loodud romantilist muusikat. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.
Hilisromantilise muusika tunnusteks on:
- sümfooniaorkestri koosseisu suurenemine hiigelmõõtmeteni ja vaskpillide osatähtsuse tõus;
- kromaatiline harmoonia ja toonikasse lahenemise edasilükkmine;
- programmilise muusika ja muusikateatri eelistamine puhtale muusikale.
Hilisromantismi mõjukamad heliloojad olid Gustav Mahler (1860–1911), Anton Bruckner (1824–1896) ja Richard Strauss (1864–1949). Hilisromantikute hulka on liigitatud ka Max Reger (1873–1916) ning varane Arnold Schönberg (1874–1951). Hilisromantikute suur eeskuju oli Richard Wagner (1813–1883).