Historitsism on muusikastiil, mida iseloomustab eelmiste ajastute muusikale omase materjali, struktuuri, stiili, kompositsioonimeetodi või esteetika teadlik, eesmärgipärane ja tihti mütologiseeritud kasutamine uues muusikas. Historitsismiga võib käia kaasas ka teooria, et uue muusika või esituspraktika olemuse põhiline määraja on muusika ajalugu. Kuigi ajaloo traditsioonide ülistamist on esinenud ka varem, räägitakse historitsismist muusikas eelkõige 19. ja 20. sajandi kontekstis.
Historitsismi alguseks peetakse Johann Sebastian Bachi loomingu laialdast taasavastamist, mis sai suurema hoo sisse "Matthäuse passiooni" esitusega Felix Mendelssohn-Bartholdy juhatusel 1829. aastal pärast umbes saja-aastast pausi. Sellest peale omandavad varasemate perioodide teatud heliloojad ja nende looming tihti mütoloogilise klassika staatuse, näiteks:
- Giovanni Pierluigi da Palestrinast sai kirikumuusika klassik
- Johann Sebastian Bachi hakati nimetama "poeetilise kontrapunkti" isaks
- Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat käsitleti klassitsiliku lihtsuse ideaalina
- Franz Schubertit nimetati soololaulu meistriks
- Ludwig van Beethoveni sümfooniad ja hilised keelpillikvartetid said romantilise ideaali kehastusteks, aidates kaasa Beethoveni isiku ja muusika "romantiseerimisele" ja niinimetud "Beethoveni müüdi" tekkimisele.
Kuigi 19. sajandil ollakse varasemast muusikast palju rohkem informeeritud kui eelmistel sajanditel, on 19. sajandi muusikalisele historitsismile omane, et varasemat muusikat ei esitatud eriti allikatruult. Väga levinud oli vanade meistrite muusika "parandamine": ümberorkestreerimine, esituskoosseisude suurendamine ning esitamine liialdatud dünaamika ja tempodega.
Ka muusika kompositsiooniõpetuses õpetati jätkuvalt vanu kompositsioonimeetodeid, kuid tihti tehti seda reflekteerimata, tuimalt käsitööoskusi treenides. Selline tegevus viis elutu konservatiivse akademismini: ei loodud enam elavat muusikat, vaid eklektiliselt ja mehaaniliselt erinevaid muusikastiile ühendavaid mineviku muusika koopiaid.