Honorius II

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Honorius II (vastupaavst).

Honorius II (Lamberto Scannabecchi; ka Lambertus, Lamberto Scannabecchi da Fagagno, Lamberto da Fagnano di Monteveglio; 1060 – 13. veebruar 1130) oli paavst 1124–1130. Ta oli 163. paavst.

Lamberto Scannabecchi sündis 1060. aasta paiku madalat päritolu vanemate peres Fiagnanos (Fagnano), mis kuulub tänapäeval Casalfiumanese valda.

Scannabecchi õppis Imolas ja Pisas ning ühines augustiini regulaarkanoonikutega. Ta sai Bolognas ülemdiakoniks.

Scannabecchi määrati 1099 Lateraani basiilika kanoonikuks ja Santa Prassede kardinaldiakoniks. Ta osales 1106 Guastalla sinodil. Paschalis II määras ta septembris 1117 Ostia kardinalpiiskopiks ja kardinalide kolleegiumi dekaaniks.

Kardinal Scannabecchi osales 1118 Gelasius II valimistel ja pühitses ta ametisse. Ta läks koos Gelasius II-ga Prantsusmaale, kus osales 1119 Calixtus II valimistel ja 9. veebruaril 1119 viibis tema pühitsemisteenistusel.

Calixtus II saatis Scannabecchi 1119 Saksa-Rooma keisri Heinrich V juurde. Ta viibis oktoobris 1119 Reimsis peetud sinodil, kus paavst ekskommunitseeris Heinrich V. Ta reisis koos Calixtus II-ga 1120 Prantsusmaalt Itaaliasse. Paavst saatis ta 1122 Saksamaale, kus ta osales 23. septembril 1122 Wormsi konkordaadi sõlmimisel, mille järel pidas ta Wormsis vabaõhumissa.

Kardinal Scannabecchil tekkis tüli Monte Cassino kloostri abti Oderisioga Santa Maria in Pallaria konvendi pärast.