Honorius IV

Honorius IV (Giacomo Savelli, 1210 ? – 3. aprill 1287) oli paavst 1285–1287. Ta oli 190. paavst.

Giacomo Savelli sündis Roomas senaatori Luca Savelli ja tema abikaasa Giovanna Aldobrandeschi peres. Ta oli paavst Honorius III ja kardinal Tommaso da Capua sugulane.

Savelli õppis Pariisi Ülikoolis, abiellus Salvador Miranda andmetel pärast õpinguid ja tal oli 2 last. Pärast abikaasa surma otsustas ta saada vaimulikuks.

Savelli oli Châlons-en-Champagne'i (Châlon-sur-Marne) kapiitli kanoonik ja Barton Millsi kiriku rektor. Innocentius IV määras ta apostellikuks alamdiakoniks ja kaplaniks. Ta andis 13. veebruaril 1254 Savelli käsutusse in commendam Santa Anastasia titulaarkiriku.

Urbanus IV määras Savelli 17. detsembril 1261 Santa Maria in Cosmedini kardinaldiakoniks, legaadiks Toscanas ja paavsti vägede kapteniks. Ta oli 28. juunil 1265 üks kardinalidest, kes läänistas Prantsusmaa printsile Charlesile Lõuna-Itaalia. Kardinal Savelli osales 1274 Lyoni II kirikukogul, oli juulis 1276 legaat Viterbos, et arutada Saksa kuninga Rudolf I kroonimist Saksa-Rooma keisriks, ja sai 1277 kardinal-protodiakoniks. Ta rajas Albanosse San Paolo kloostri.

Kardinal Savelli osales 8 paavsti valimistel 1264–1285, sealjuures oli ta 1271 valimiskomisjoni liige. Ta pühitses paavstiks Nicolaus III ja Martinus IV.