Horvaatia kuningriik (keskaegne)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuli 2015) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Horvaatia kuningriik Regnum Croatie u 925 – 1102
Kuningriik oma võimsuse tipul
Valitsusvorm	Monarhia
Kuningas	Tomislav (esimene, 925–928) Petar Svačić (viimane, 1093–1097)
Ban (asekuningas)	Pribina (esimene, u 949–969) Petar Svačić (viimane, u 1075–1091)
Pealinn	Muutus aastate jooksul Nin Biograd na Moru Solin Knin
Religioon	Roomakatoliku
Pindala	110,000 km² (11. sajandi keskpaigas)
Peamised keeled	Vana-horvaadi Ladina
Eelnev Järgnev Horvaatia hertsogkond Pannoonia Horvaatia vürstkond Horvaatia kuningriik Ungari kuningriik

Horvaatia kuningriik (ladina: Regnum Croatiae; horvaadi: Kraljevina Hrvatska, Hrvatsko Kraljevstvo) oli keskaegne kuningriik Kesk-Euroopas, koosnedes enamasti sellest, mis praegu on Horvaatia (ilma enamuse Istriata ja mõne Dalmaatsia rannikulinnata), samuti tänapäeva Bosnia ja Hertsegoviina osadest. Kuningriik eksisteeris kui suveräänne riik peaaegu kaks sajandit. Selle olemasolu iseloomustasid erinevad konfliktid ja rahuajad või liidud bulgaarlaste, bütsantslaste, ungarlastega ja konkurents Veneetsiaga kontrolli eest Aadria mere idaranniku üle. Eesmärgi edendada slaavi keelt jumalateenistusel võttis esimesena kasutusele 10. sajandi piiskop Grgur Ninski, mis andis tulemuseks konflikti paavstiga, kes hiljem tema poolt kukutati. 11. sajandi teisel poolel õmmestus Horvaatial kindlustada enamus Dalmaatsia rannikulinnu, kui Bütsantsi kontroll nende üle kokku varises. Sel ajal jõudis kuningriik oma haripunkti, kui valitsesid kuningad Petar Krešimir IV (1058–1074) ja Dmitar Zvonimir (1075–1089).

Riiki valitses aastani 1091 enamasti Trpimirovići dünastia. Siit alates koges riik päriluskriisi ja pärast kümmet aastat konflikte trooni pärast ja pärast Gvozdi mäe lahingut läks kroon Árpádi dünastiale, kui kuningas Kálmán krooniti aastal 1102 Biogradis "Horvaatia ja Dalmaatsia kuningaks", ühendades kaks kuningriiki ühe krooni alla. Täpsed mõisted kahe riigi vahelistest suhetest muutusid vaidlusküsimuseks 19. sajandil. Suhte loomus vaheldus läbi aja, Horvaatia säilitas suurel määral sisemise autonoomia, samas jäi tegelik võim kohaliku aadli kätte. Tänapäeva Horvaatia ja Ungari historiograafid näevad suhteid Horvaatia kuningriigi ja Ungari kuningriigi vahel aastast 1102 enamasti personaaluniooni vormina, s.t et neid ühendas ühine kuningas.