Ilmar Arens (29. november 1912 Kuninga küla, Pärnu-Jaagupi kihelkond – 9. jaanuar 1994 Stockholm) oli eesti õigusajaloolane.
Ta õppis 1921. aastal Roodi algkoolis ja aastatel 1922–1927 Pärnu-Jaagupi algkoolis. Aastatel 1927–1932 õppis ta Vändra Põllumajanduslikus Ühisgümnaasiumis. Aastatel 1935–1941 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cum laude. Ta kuulus korporatsiooni Sakala.
Peale täitevkomiteede moodustamist Eesti NSVs jaanuaris 1941 määrati ta Tartu TK Rahandusosakonna juhatajaks.
Aastatel 1942–1943 oli ta ülikooli juures diplomeeritud edasiõppija ja 1943–1944 teaduslik stipendiaat. Ta tegi tollal uurimistööd Ingerimaal ja Peipsi taga, kaardistades sealseid eesti asundusi.
1944. aastal põgenes ta Saksamaale. Detsembris 1946 kaitses ta Heidelbergi Ülikoolis väitekirja "Das Wackenrecht und die rechtliche Schichtung der bäuerlichen Bevölkerung im estnischen Kreis Wiek am Anfang des 16. Jahrhunderts" ("Vakuõigus ja talurahva õiguslik kihistumine Eesti Lääne maakonnas 16. sajandi alguses") ja sai õigusteaduse doktori kraadi (pälvides selle kraadi esimese välismaalasena). Lisaks oli ta aastatel 1946–1948 külalislektor Balti Ülikoolis ja kuulus rahvusvahelise akadeemilise ajakirja Scholar toimetusse.
Novembris 1948 siirdus ta Rootsi, seejärel töötas ta aastatel 1948–1956 kindlustusseltsis. Aastatel 1956–1977 töötas ta teadurina Rootsi Riigiarhiivis. Samal ajal tegeles ta Uppsala Ülikoolis genealoogiliste uurimustega.
Ta oli ka Eesti Teadusliku Instituudi direktor; ta uuris õigusajalugu, pidas loenguid Eesti õigusest kuni 1963. Tema eriala olid keskaja nõiaprotsessid ja merendusajalugu. Ta avaldas saksa, rootsi ja inglise keeles uurimusi koguteostes ja perioodikas, koostas bibliograafiaid ja pidas teaduslikke ettekandeid.