Indrek Hargla

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Indrek Hargla
Indrek Hargla raamatu "Süvahavva. Viimane suvi" esitlusel Viru Keskuse Rahva Raamatus (2020)
Sündinud	12. juuli 1970 (54-aastane) Eesti
Žanr	ulmekirjandus kriminaalromaan

Indrek Hargla (pseudonüüm, kodanikunimega Indrek Sootak;^[1][2] sündinud 12. juulil 1970 Tallinnas)^[3] on eesti kirjanik ja stsenarist, Eesti tuntumaid ja viljakamaid ulme- ja kriminaalromaanikirjanikke. Ta on kasutanud ka pseudonüüme Andrei Golikov ja Marat Faizijev.

Indrek Hargla on kirjutanud jutte, lühiromaane ja romaane. Ta on koostanud kogumikke ja antoloogia "Õudne Eesti". Hargla kasutab oma kirjutistes sageli õuduskirjandusele omaseid elemente. Mitu tema teost kuulub alternatiivajaloo valdkonda. Samuti on mitu tema teost kriminaalromaani vormis või sellest tugevalt mõjutatud. Ulmehuviliste seas on tuntud ja hinnatud Hargla fantastiline jutusari eksortsist pan Grpowskist ning koomiliste kelmiromaanide sari alternatiivajaloolisest Eestist (eelkõige Tartust), mille peategelasteks on suli French ja manatark Süvahavva Koulu. Laiema publiku tähelepanu pälvis ta 2010. aastal ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior Wakenstedest. 2019. aastaks oli sarjas ilmunud seitse romaani, Melchiori-lood on jõudnud ka teatrisse ning nende ainetel kavandatakse filmi. 2012. aastal näidati televisioonis tema stsenaariumide järgi valminud telesarju "Alpimaja" ja "Süvahavva"; neist esimene kirjeldas dopinguskandaali kulgu Eesti suusatamises (ajakirjanduse hinnangul peegeldas sari mõningal määral Andrus Veerpalu dopinguskandaali), teise tegevus toimus Lõuna-Eestis ja oli esitatud etnoõuduse võtmes.^[viide?]

Hargla teoseid on korduvalt kiidetud nii autori tehnilise meisterlikkuse kui ka laia žanrilise haarde poolest. Nii tunnustas näiteks 2018. aastal ilmunud jutukogu "Kolmevaimukivi" arvustuses kriitik Piret Põldver Harglat kogumiku sisulise ja vormilise vaheldusrikkuse, autori muljetavaldavate teadmiste ja laia silmaringi poolest (pidades alusetuks Silver Sära kriitilist hinnangut "pseudosügavusele"). Põldveri sõnul on Hargla tekstidele iseloomulikud žanripuhtus ja terviklikkus, loogiline kompositsioon ja žanrireeglite järgimine. Samas leidis kriitik nõrkusi tegelaste psühholoogias, mis muudab nendega samastumise raskeks, tuues esile, et isegi minevikku ja alternatiivreaalsust kirjeldavates tekstides "peitub omajagu romantismi ja liiga jäika kristlikku eetikat".^[4]

Hargla teoseid on tõlgitud saksa, ungari, läti, soome ja prantsuse keelde. Aastatel 2012–2015 kuulus ta Eesti Kirjanike Liitu, kust ta omal soovil välja astus.

Kirjandusliku tegevuse kõrvalt on Indrek Hargla võtnud ajakirjanduses sõna ühiskondlikel teemadel, esinedes tihti rahvuslike seisukohtadega. 2014. aasta Ukraina kriisi ajal teatas ta, et ei osta poest isegi Eesti tooteid, millel on venekeelsed kirjad.

Hargla lõpetas 1993 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas kuni 2012. aasta aprillini Eesti Välisministeeriumis, viimasel ajal konsulaarosakonna vanemjuristina.^[5] Pärast "Alpimaja" stsenaariumi kirjutamist otsustas ta sellelt töökohalt lahkuda ja pühenduda ainult kirjutamisele.