Inimgeograafia

Inimgeograafia ehk ühiskonnageograafia on geograafia haru, mis uurib inimeste elu ja majandustegevust kohalikul, regionaalsel ja maailma tasandil ruumis ja ajas. Inimgeograafia on üks kahest geograafia peamisest suunast. Inimgeograafia on sotsiaalteaduste haru, mis uurib maailma, inimesi, kogukondi ja kultuure^[1], keskendudes koha- ja ruumisuhteile. Inimgeograafia analüüsib inimkonna, looduse ja inimtegevuse vastasmõju ja suhteid nii looduse kui ka ühiskonna seisukohast.

Inimgeograafia erineb loodusgeograafiast selle poolest, et keskendub inimtegevusele ja kasutab sagedamini kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Teadusharuna on inimgeograafia iseäranis mitmekülgne meetodite ja teoreetiliste lähenemiste poolest.

Inimgeograafia peamised allharud on majandus- (sh tööstus-, põllumajandus-, veondus- ja turismigeograafia), sotsiaal- (sh rahvastikugeograafia ja asustusgeograafia (linna- ja ruraalgeograafia), poliitiline (sh valimis- ja sõjageograafia ning geopoliitika), meditsiini-, ajalooline, kultuurigeograafia (sh keelte ja religioonide geograafia) jm.