Ivan Nikolajevitš Jefremov (Иван Николаевич Ефремов; 6. jaanuar 1866 – 1945) oli Vene aadlik, suurmaaomanik ja poliitik.
Jefremov sündis Harkivis ning põlvnes vanast Doni kasakate aadlisuguvõsast, talle kuulus 825 dessatiini maad.
Ta lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga ning aastatel 1885–1891 õppis Moskva Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas (kuulas loenguid, aga keeldus riigieksami tegemisest). Kodukanti naasnult osales ta põllumajandusseltside asutamises ja rahvahariduse korraldamises ning kirjutas mitu artiklit kasakate probleemidest.
1906. aastal valiti Riigiduuma liikmeks, kuulus Rahumeelse Uuenemise Partei ja hiljem progressistide juhtkonda ning arendas suhteid teiste riikide parlamentidega.
1913. aastal osales ta Stockholmis rahvusvahelisel rahukongressil, tulles välja algatusega luua rahvusvaheline vahendustegevuse instituut, eesmärgiga lahendada rahvusvahelisi konflikte rahumeelselt. Maailmasõja puhkedes töötas Punase Risti salgas Austria rindel.
1917. aasta veebruarirevolutsiooni ajal valiti Riigiduuma Ajutise Komitee liikmeks ning oli hiljem Ajutises Valitsuses kohtuminister ja riikliku hoolekande minister.
Jefremov oli üks Peterburis toimunud kasakate kongresside peakorraldajatest ning Venemaa Radikaaldemokraatliku Partei juhtidest.
1917. aasta sügisel määrati Venemaa saadikuks Šveitsis. Ta ei jõudnud oma volikirju enne bolševike võimuletulekut üle anda, kuid oli Šveitsi valitsuse poolt de facto tunnustatud, saavutades selle, et Vene SFNV täievoliline esindaja saadeti riigist välja.
Eksiilis viibides jätkas poliitilist tegevust vene emigrantlikes ringkondades, pidas loenguid rahvusvahelistest suhetest Prantsusmaa ja Šveitsi ülikoolides ning tegutses 1926. aastast alates Vene küsimuste eksperdina Šveitsi valitsuse juures.