Johannes Paulus I

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2023) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Johannes Paulus I
Sünninimi	Albino Luciani
Valitsemisaja algus	26. august 1978
Valitsemisaja lõpp	28. september 1978
Eelkäija	Paulus VI
Järeltulija	Johannes Paulus II
Sünnikuupäev	17. oktoober 1912
Sünnikoht	Canale d'Agordo
Surmakuupäev	28. september 1978
Surmakoht	Vatikan

Johannes Paulus I (ladinapäraselt Ioannes Paulus I, Albino Luciani [alb'iino lutš'aani] 17. oktoober 1912 – 28. september 1978) oli paavst 1978. aastal. Ta oli 263. paavst. Teda on kutsutud naeratavaks paavstiks.

Albino Luciani sündis Itaalias Forno de Canale's (praegune Canale d'Agordo) sotsialistliku taustaga töölise Giovanni Luciani ja Bortola Tanconi neljalapselises peres. Ta ristiti oma sündimise päeval kodus, kuid ametlikult kinnitati tema ristimine 19. oktoobril 1912 kuraator Achille Ronzoni poolt. Luciani konfirmeeriti 26. septembril 1919 piiskop Giosue Cattarossi poolt.

Luciani õppis alates 1918 Forno de Canale algkoolis, jätkas õpinguid Feltre seminaris, kust siirdus edasi Belluno Gregoriuse seminari. Läbinud ajateenistuse, õppis ta Roomas Paavstlikus Gregoriuse ülikoolis teoloogiat ja kaitses 27. veebruaril 1947 doktoritöö, mis käsitles inimhinge temaatikat Antonio Rosmini vaadetes.

Luciani tundis kümneaastaselt kutsumust saada vaimulikuks. 7. juulil 1935 ordineeriti ta katoliku kiriku preestriks. 1937–1947 oli ta kuraator ja oma piiskopkonna seminari prorektor, õpetades ühtlasi dogmaatilist ja moraaliteoloogiat, kanoonilist õigust ja sakraalkunsti.

1948 oli ta Feltre ja Belluno sinodi sekretär ning nimetati oma piiskopkonna progeneraalvikaariks ja 1954 generaalvikaariks. 15. detsembril 1958 nimetas paavst Johannes XXIII Luciani Vittorio Veneto piiskopiks ja ta pühitseti paavsti poolt piiskopiks 27. detsembril 1958. Piiskopina osales ta Vatikani II kirikukogu (1962–1965) kõikidel istungitel ja Itaalia Piiskoppide Konverentsi doktriinikomisjonis.

15. detsembril 1969 määras paavst Paulus VI ta Veneetsia patriarhiks. 5. märtsil 1973 sai ta San Marco kardinalpreestriks. Luciani pidas Veneetsias 5 oikumeenilist konverentsi ning anglikaani kiriku ja katoliku kiriku rahvusvahelise ühiskomisjoni kohtumise. 1972–1975 oli ta Itaalia Piiskoppide Konverentsi asepresident. Ta osales 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil.

Kardinalina kirjutas Luciani raamatu "Illustrissimi", mis sisaldas kirju mitmesugustele ajaloolistele ja väljamõeldud isikutele, kasutades nende kogemust mõistulugudena oma jutlustes. Adressaatide hulgas olid Jeesus Kristus, kuningas Taavet, habemeajaja Figaro, Austria-Ungari keisrinna Maria Theresa, Pinocchio, Mark Twain, Charles Dickens ja Christopher Marlowe. Juunis 1975 kinnitas ta, et kommunism on kristlusele sobimatu.

Sooja huumorimeelega inimesena, kes ise nimetas end vaikseks, vähenõudlikuks ja tagasihoidlikuks, oli ta jõudnud Rooma veneetslaste sooja kiindumuse saatel. Pärast valimisi suutis ta 27. augusti angelusel (ta valiti laupäeval, nii et see oli tema esimene päev paavstina) maailmale oma loomuliku sõbralikkusega muljet avaldada. Tema stiil oli rabavalt erinev tema eelkäija Paulus VI omast: viimane oli küll austatud, kuid jättis jaheda intellektuaali mulje. Johannes Paulus I sarnanes rohkem Johannes XXIII-ga; oma kiindumuse tõttu mõlemasse mehesse võttis ta endale nimeks Johannes Paulus, mis oli esimene kaksiknimi paavstide ajaloos.