Johannes XXIII

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Johannes XXIII.

Johannes XXIII
Sünninimi	Angelo Giuseppe Roncalli
Valitsemisaja algus	28. oktoober 1958
Valitsemisaja lõpp	3. juuni 1963
Eelkäija	Pius XII
Järeltulija	Paulus VI
Sünnikuupäev	25. november 1881
Sünnikoht	Sotto il Monte
Surmakuupäev	3. juuni 1963
Surmakoht	Vatikan

Johannes XXIII, ladinapäraselt Ioannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november 1881 – 3. juuni 1963) oli paavst 1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri Time valis ta 1962. aasta inimeseks.

27. aprillil 2014 kuulutas paavst Franciscus ta pühakuks.

Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10.15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres kolmanda lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikus preester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti 13. veebruaril 1889 Cavicos Bergamo piiskopi poolt.

Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 1892–1900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil 1904 teoloogiadoktori kraadi. Aastast 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milano raamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.

Roncalli pidas nooruses vaimulike harjutuste kohta päevikut, mis on hiljem avaldatud. Ta võttis 24. juunil 1895 vastu tonsuuri. 1896 ühines ta frantsiskaanide kolmanda orduga ja andis 23. mail 1897 oma vaimulikud tõotused. 3. juulil 1898 ja 25. juunil 1899 sai Roncalli madalamad vaimulikupühitsused. 11. aprillil 1903 sai ta alamdiakoniks ja 18. detsembril 1903 diakoniks. 10. augustil 1904 ordineeriti Roncalli Roomas Santa Maria in Monte Santo kirikus preestriks. Ta oli 26.–28. aprillil 1910 toimunud Bergamo sinodi sekretär. 24.–25. märtsil 1958 pühitses ta Prantsusmaal Lourdesis kiriku.

Roncalli asus 30. novembril 1901 omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Ta sai 31. mail 1902 kapraliks ja 30. novembril 1902 seersandiks, kuid lahkus samal aastal tegevteenistusest. Roncalli mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal Itaalia armeesse, kus ta esmalt tegutses sanitarina ja alates 24. maist 1915 kaplanina.

Roncalli osales 1928 Bulgaariat tabanud maavärina järel abitööde koordineerimisel. Töötades diplomaadina Kreekas ja Türgis suhtles ta pidevalt kohalike võimudega. Kui Kreeka oli 1941–1944 okupeeritud, püüdis ta takistada juutide deporteerimist.

Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes Corriere della Sera avaldatud andmete alusel 20. novembril 1946 Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendi Vincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat 30. septembril 1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.