Ümarkaare ehitus silindervõlvi näitel. 1 – lukukivi, 2 – kiilkivid, 3 – kaare selg, 4 – talum, 5 – kaare palend, 6 – kaare kõrgus alates lähtejoonest kuni kaare kiiruni, 7 – sildeava, 8 – toestus. Punktiirjoon näitab raskuse kandumist kaares külgsuunaliselt, lukukivist lähtekivideni. Nooled näitavad raskuse jaotumist vertikaaltugede ja külgtoestuse vahel. Väikesed kolmnurgad tähistavad raskusjõuduKaare kandejõu demonstratsioon. Tänu tekkivatele külgsuunalistele jõududele võib isegi lahtistest puitklotsidest laotud kaar kanda suurt raskustKaaretüüpe ja nende konstrueerimiskäik visandlikult. Horisontaalne punktiirjoon tähistab lähtejoont, vertikaalne kaare kõrgust. Punane ringike tähistab ringjoone keskpunkti, punane peenike joon raadiust. 1 – ümarkaar, 2,3 – segmentkaar, 4 – teravkaar, 5 – kõrgendatud teravkaar e lantsettkaar, 6, 7, 8 – korvkaar, 9 – tuudorkaar, 10, 11 – ebasümmeetriline ümarkaar, 12 – hoburaudkaar, 13 – kiilkaar, 14 – hoburaud-teravkaar, 16 – rippkaar e draperiikaar, 17 – karniiskaar, 18 – kiilkaar e eesliselgkaar, 19 – õlgkaar, 21,22,23 – hulksiirkaar e lehvikkaar, 27 – ümarkaarest tuletatud kolmiksiirkaar, 28 – teravkaarest tuletatud kolmiksiirkaar, 29 – eesliselgkaarest tuletatud kolmiksiirkaar (ümberjoonistus Meyers Konversationslexikoni joonise järgi, umbes 1885)
Kaar (ladina keelesarcus) on vertikaalne kõverjooneline struktuur kahe tugipunkti vahel, mis sildab tugipunktide vahelist ruumiosa ja võib olla konstruktsiooniliselt kandva funktsiooniga.
Ehituses tähendab kaar kõvera varda kujulist ehitustarindit, millega sillatakse hoonete, sildade ja muude ehitiste tugedevahelisi või seinaavasid[1]. Reeglina võimaldab kaar sillata laiemaid avasid kui talakonstruktsioon. Kaar on, erinevalt võlvist, tasapinnaline tarind.
