Kaoliin

Kaoliin ehk portselansavi on valdavalt kaoliniidist koosnev savi erivorm. Lisaks kivimi põhimassi moodustavale kaoliniidile sisaldab see ka teisi savimineraale, opaale, tridümiiti, kristobaliiti ja murenemata jäänud päevakivide jäänuseid.^[1] Kivim võib lisandina sisaldada ka kvartsliiva.

Sõna "kaoliin" on tuletatud Hiinas Jiangxi provintsis Jingdezheni linna lähedal paikneva Gaolingi küla (高岭, Gāolǐng) nimest.^[2] Sealselt mäelt kaevati esimest korda kaoliini. Kaoliniiti kui mineraali kirjeldas esimesena Song Yingxing 1637. aastal teoses "Tiangong Kaiwu" (天工開物). Hiinlased nimetasid kaoliiniks mineraali, kaoliini nimetasid nad aga Gaolini mullaks.^[3] Sõna kandus teistesse keeltesse üle prantsuskeelsest sõnast kaolin, mis pärines prantsuse preestri Francois Xavier d'Entrecollesi Jingdezheni aruannetest, kus ta selgitas hiinlaste portselani valmistamise tehnikat.^[4] Kivim ei olnud siiski Euroopas eelnevalt tundmatu, seda nimetati sõltuvalt piirkonnast kas "valgetuuniks" või "Passau mullaks". Lipari saartel kaevandati seda juba antiikajal.^[5]

Kaoliinil on väike kahanemis-paisumisvõime ja madal katioon-vahetuse võime (1–15 mekv/100 g). See on pehme, tavaliselt valge mineraal (dioktaeedriline kihtsilikaatsavi), mis tekib alumiiniumsilikaatide (nt päevakivide) keemilisel murenemisel ehk porsumisel. Eri paigus üle maailma võib see raudoksiidi sisalduse tõttu värvuda roosa-oranži-punaseks, andes sellele eristatava roostekarva värvuse. Kergemas kontsentratsioonis annab see kaoliinile valge, kollase või heleoranži värvitooni. Kaoliinile on võrreldes teiste savidega omane madal plastsus ja suur tulekindlus. Kaubanduse eesmärgil transporditakse kaoliini kuiva pulbrina, poolkuival kujul või vedela seguna. Kaoliini kaevandatakse Ukrainas,^[6] Venemaal,^[7] Pakistanis, Vietnamis, Brasiilias, Bulgaarias, Prantsusmaal, Suurbritannias, Iraanis, Saksamaal, Indias, Austraalias, Koreas, Hiinas, Tšehhis ja Ameerika Ühendriikides.^[3]