Karbiidid

Karbiidid on süsiniku ühendid metallide ja mõnede mittemetallidega, mille elektronegatiivsus on väiksem kui süsinikul (C). Karbiidid liigitatakse vastavalt keemilise sideme tüübile järgmiselt:^[1]

1. metallilised (ioonilised-kovalentsed) karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad elementidega titaan (Ti), vanaadium (V), kroom (Cr), tsirkoonium (Zr), nioobium (Nb), molübdeen (Mo), hafnium (Hf), tantaal (Ta), volfram (W)
2. kovalentsed karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad elementidega boor (B) ja räni (Si)
3. siirdemetallide karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad VII ja VIII rühma siirdemetallidega
4. soolataolised (ioonilised) karbiidid – karbiidid, mis moodustuvad I, II ja III rühma elementidega

Näidetena võib välja tuua soolataolise kaltsiumkarbiidi (CaC₂), kovalentse ränikarbiidi (SiC), metallilise volframkarbiidi (WC), mida tihti kutsutakse tööstuses lihtsalt karbiidiks, ja siirdemetallilise tsementiidi (Fe₃C).^[2]

Metallilisi ja kovalentseid karbiide nimetatakse ingliskeelses kirjanduses tihti kui refractory carbides ehk rasksulavad karbiidid. Rasksulavad on materjalid, mille sulamistemperatuur on kõrgem kui 1800 °C ja mis on keemiliselt stabiilsed.

Karbiide kasutatakse põhilistes tööstuslikes rakendustes, kuna nad on kulumiskindlad, kuumuskindlad (kõrge sulamistemperatuuriga) ja kõrgetel temperatuuridel keemiliselt stabiilsed.