Karl Johannes Virma (5. märts 1879 Tallinn[1] – 19. november 1942 Vjatlagi vangilaager, Kirovi oblast, Venemaa)[2] oli Eesti poliitik.
1905. aasta revolutsiooni ajal oli ta Raudteelaste Liidu asutajaid ja ühtlasi üks raudteelaste streikide korraldajaid.[1] 1905 põgenes ta Rootsi ja sealt 1906 Soome.[1]
1914 sai ta loa naasta Tallinna.[1] Ta töötas 1918. aasta aprillini Vene-Balti laevatehases varustusosakonna asjaajajana.[1] 1917. aasta revolutsiooni ajal kuulus ta Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogusse.[1] 1917. aasta suvel valiti ta üürnikkude rühma kandidaadina Tallinna linnavolinikuks.[1] Septembris 1917 sai ta Ajutise Maanõukogu liikmeks.[1]
Oli Tallinna linnavalitsuses Tallinna linnapea Anton Uesson juures linnapea abi.
Ta oli Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Asutava Kogu, I, II ja III Riigikogu liige.[1]
Arreteeriti NKVD poolt Tallinnas. Suri Vjatlagi vangilaagris Venemaal.[2]