Kergliiklustee on jalgratta- ja jalgtee ehk kergliikluseks, st mitte mootorsõidukitega, vaid jalgsi, jalgrattaga, rulluiskudega jne, liikumiseks mõeldud tee, mis Eestis on üldjuhul kaetud kunstliku teekattega.
Kergliiklusteedel segunevad eri kiirustel liikuvad liiklejagrupid, eelkõige jalakäijad ja jalgratturid. Ehkki mõlemad on eraldatud autoliiklusest, on liiklusohutuse seisukohalt parem, kui sellised grupid on eraldatud ka üksteisest. Seetõttu on mõnel pool, näiteks Helsingis, "kergliiklusteede" rajamine lõpetatud.[1] Samas on kergliiklusteed parema taristu puudumisel tähtsad tervisespordi võimaldamiseks, eraldi teede rajamine jalgratturitele ja jalakäijatele nõuab aga rohkem ruumi ja raha.
Eestis hoogustus kergliiklusteede rajamine pärast iseseisvuse taastamist. 2020. aastate algusest on siiski ka Eestis hakatud kaaluma eraldi jalgrattatee ja kõnniteede rajamist.
- ↑ Reetta Keisanen (16.10.2019). "3 syytä, miksi kevyen liikenteen suunnittelu on lopetettu Helsingissä". Pyöräliikenneblogi. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.11.2021. Vaadatud 17.11.2021.