Kindluskirik on kirik mille üks oluline funktsioon on lisaks religioossete riituste läbiviimise kohaks olemisele ka arvestatava militaarse ülesande täitmine.
Kindluskiriku arhitektuur lähtub kiriku liturgilise ülesehitusega ruumi ühendamisest kaitseehitise elementidega, näiteks paksud laskeavadega müürid, vähesed kitsad kõrgel asetsevad aknad, kaitsekäigud külglöövi akende all, kirikuruumi põrandast 3–4 meetri kõrgusel asetsevad pääsud müüritrepile, mis viib võlvidepealsesse ruumi või torni, riivpalgiga seestpoolt suletavad uksed.[1]
Kindluskirikud olid kasutusel põhiliselt vastkristianiseeritud, tugevate ketserlike liikumistega või sagedasest sõjategevusest haaratud piirkondades alates 10. sajandist.[1]