Kips | |
---|---|
Omadused | |
Keemiline valem | CaSO4·2H2O |
Mineraaliklass | sulfaadid |
Molekulmass | 172,17 |
Värvus | valge, värvitu, hall, kollane, pruun, sinakas, punakas |
Tihedus | 2,31 g/cm³ |
Kõvadus | 2 (etalonmineraal) |
Lõhenevus | hea |
Süngoonia | monokliinne |
Punktigrupp | monokliinne prismaline |
Kriips | valge |
Kaksistumine | tavaline |
Murdepind | kiudjas |
Läige | klaasi |
Kristallooptilised omadused | |
Optiline telg | kaheteljeline |
Optiline märk | positiivne |
Kaksikmurdumine | 0,010 |
Reljeef | madal |
Pleokroism | puudub |
Interferentsvärvused | esimest järku valge ja hall |
2V | 58° |
nα | 1,519...1,521 |
nβ | 1,522...1,526 |
nγ | 1,529...1,531 |
Kips on üks sulfaatsetest vett sisaldavatest mineraalidest.
Keemiline valem: CaSO4·2H2O.
Kips on tavaline mineraal, sulfaatsetest mineraalidest kõige laialdasema levikuga.
Kips on mineraalina suhteliselt pehme (kõvadus Mohsi astmikul 2). Erikaal 2,3; klaasiläige. Puhas kips on värvuselt valge või värvitu, kuid lisandite tõttu võib värvuda hallikaks, kollakaks, sinakaks, punakaks või pruuniks. Esineb massiivsena, kristallidena (monokliinne süngoonia) või kiudja agregaadina.
Tekkelt on kips evaporiit, sarnanedes haliidi ja sülviiniga. Et kaltsiumsulfaat lahustub vees väiksemal määral kui näiteks naatriumkloriid või kaaliumkloriid, hakkab ta ka varem lahusest välja kristalliseeruma. Kips võib moodustuda ka vulkaanilistes piirkondades, kui fumaroolidest väljunud väävliühendeist moodustunud väävelhape reageerib lubjakiviga. Samuti võib kips moodustuda lõhedes, kus püriidi oksüdatsiooni teel vabanenud väävel moodustab väävelhappe, mis reageerib lubjakivist ümbriskivimiga. Kips moodustub ka anhüdriidi hüdratatsioonil.
Kipsi erimite seas on alabaster ja seleniit.
Puhast, hüdraatumata kaltsiumsulfaati nimetatakse anhüdriidiks.
Eestile lähimad kipsileiukohad asuvad Petserimaal Irboska lähedal.[1]