Kirikudoktor

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kirikudoktor (ladina keeles doctor ecclesiae) on tiitel, mida katoliku kirikus on antud isikutele, kellel on olnud kujundav mõju kiriku õpetusele. Tiitel võeti katoliku kirikus tarvitusele 13. sajandil.^[1]

8. sajandiks olid läänekiriku teoloogid Hieronymus, Ambrosius, Augustinus ja paavst Gregorius Suur pälvinud austava doktoritiitli. Kirikudoktori tiitli andmise ja austamise reeglid kehtestas 18. sajandil paavst Benedictus XIV. Nimistu on järgnevate sajanditega kasvanud 36 isikuni. Nüüdisajal annab tiitli paavst vastavalt apostlikus konstitutsioonis „Pastor bonus” (1988) kehtestatud korrale, tuginedes Vatikani pühakuks kuulutamise ja usudoktriini kongregatsioonide hinnangule. Tiitlikandja tingimuseks on seatud orthodoxa doctrina (usaldusväärne, kuigi mitte ilmeksimatu), eminens doctrina (silmapaistev õpetus), insignis vitae sanctitas (väga püha elu) ja ecclesia declaratio (kirikurahva tunnistus). Mõnel kirikudoktoril võib olla ka eritiitleid, nt doctor gratiae (Augustinus), doctor angelicus (Thomas Aquinost), doctor universalis (Albert Suur) jt.

Õigeusu kirikus seda tiitlit ei kasutata, ehkki seal austatakse samuti oluliste teoloogiliste tekstide autoreid õpetajatena. Varaseimad kolm neist on Johannes Kuldsuu, Basileios Suur ja Gregorios Jumalasõnaõpetaja, kelle kohta kasutati alates 9. sajandist tiitlit "kogu maailma õpetaja" (vanakreeka keeles οικουμενικός διδάσκαλος). Neid tuntakse ka kolme püha ülemkarjase ja õpetajana^[2] (vanakreeka keeles Οἱ Τρεῖς Ἱεράρχαι, vene keeles Три святителя), keda austatakse eraldi jumalateenistusega 30. jaanuaril. Võimalikul läänekiriku eeskujul lisandus neile hiljem Athanasios.^[1] Teiste õigeusus oluliste õpetajate hulka kuuluvad Gregorios Nyssast, paavst Leo Suur, Maximos Usutunnistaja, Johannes Damaskusest, Siimeon Uusteoloog, Gregorios Palamas, Johannes Klimakos ja Markos Efesosest.