Klarnet

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2010) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Klarnet

Liigitus	Puhkpillid (puupuhkpill) / Aerofonid
Diapasoon
Muusikuid
Klarnetistide loend

Klarnet (itaalia keeles clarinetto) on puupuhkpill.

Tänapäeva orkestrimuusikas kasutatakse kõige sagedamini in B ja in A klarneteid ning vähemal määral bassklarnetit. In B ja in A tähendavad seda, et klarnet on pill, mille helid ei kõla sellelt kõrguselt, nagu nad noodipildis paistavad - transponeeriv muusikainstrument. Näiteks kui nooti on kirjutatud viiulivõtmes c1, siis B-klarnet kõlab suur sekund madalamalt, A-klarnet väike terts ning bassklarnet in B suur noon madalamalt. Selline kirjapildi ja kõla erinevus tuleneb pillide iseärasustest. Kahte erinevat muusikainstrumenti (in B ja in A) kasutatakse sellepärast, et esimesega on hõlpsam mängida bemollidega helistikes, teisega dieesidega helistikes.

Klarnet valmistatakse suures osas harilikult mustast eebenipuust. On ka eboniidist tehtud pille kuid need jäävad kõla poolest puupillidele alla. Silindriline toru algab peenema nokataolise huulikuga, millesse puhudes, selle ava ette kinnitatud pilliroost ühekordne lest hakkab võnkuma ja tekitab õhujoas heli.

Klarnet pärineb varastest ühe keelega puhkpillidest ja sarvepillidest, mida kasutati keskajal.

Tänapäeva klarneti otsene eellane on barokkmuusikas kasutatud plokkflööti meenutav chalumeau. Sellel oli ühe keelega huulik ja silindriline ava. Registrivõti puudus, mistõttu pilli ulatus oli piiratud poolteise oktaviga. Sellel oli 8 auku sõrmede jaoks pluss kaks sõrmist kahe kõrgeima noodi jaoks. Erinevalt tänapäevast asetati keel vastu ülahuult.

18. sajandil ehitati üks sõrmistest ümber registrivõtmeks. Niimoodi valmiski esimene klarnet. Selle leiutamise au omistatakse tavaliselt saksa pillimeistrile Johann Christoph Dennerile, kuigi mõned peavad leiutajaks tema poega Jakob Dennerit. See muusikariist mängis eriti hästi keskmise kõrgusega helisid, andes valju ja terava heli, nii et talle anti nimeks clarinetto, mis itaalia keeles tähendab väikest trompetit.

Esialgu ei saanud klarnetitega mängida madalaid helisid, nii et chalumeaude tootmist oli vaja jätkata, aga kui klarnetid täiuslikumaks muutusid, tõrjusid nad viimase täielikult välja.

Esialgsetel, Denneri klarnetitel, oli ainult kaks sõrmist. Hilisemad trompetivalmistajad lisasid neid järjest juurde, et lihtsustada mängimist ja pisut ka suurendada pilli hääleulatust.

Mozarti ajal oli klarnetil juba 5 sõrmist. Mozart hindas klarnetit väga, pidas selle häält kõige lähedasemaks inimkeelele ja kirjutas klarnetile palju muusikat. Osalt Mozarti tööde tõttu oli Beethoveni ajaks klarnet juba üldtunnustatud orkestripill.

Järgmine suur leiutis klarneti ajaloos oli tänapäevani kasutatav nahaga kaetud klapipadja leiutamine. Enne seda katsid heliavasid viltpatjadega klapid. Need lasksid õhku läbi ja sellepärast oli nende arv vaja hoida võimalikult väiksena. Niimoodi oli klarnet üsna piiratud, sest puhtalt sai mängida ainult üksikuid toone. Aastal 1812 leiutas baltisaksa päritolu klarnetist ja leiutaja Iwan Müller uut tüüpi klapid, mis olid kaetud naha või kala ujupõiega. Need olid täiesti õhutihedad. See võimaldas sõrmiste arvu tunduvalt suurendada. Ta konstrueeris uut tüüpi klarneti, millel oli 7 sõrmeava ja 13 sõrmist. See lubas mängida ükskõik millise sõrmisega peaaegu ühesuguse kergusega. Mülleri klarnetit täiustati 19. sajandil pisut ja see levis kiiresti üle maailma.

Klarneti muutis selliseks, nagu seda tänapäeval enamikus maades tuntakse, Hyacinthe Klosé 1839. Ta paigutas sõrmised ja augud pillil niimoodi ümber, et neid oleks lihtsam sõrmitseda. See oli inspireeritud Boehmi süsteemist, mille oli leiutanud Theobald Boehm, kes seda kasutas flöötidel. Klosé oli Boehmi leiutisest nii vaimustuses, et nimetas enda süsteemi tema järgi, ehkki klarnetitel ja flöötidel on sõrmiste ja aukude paigutus erinev.

Uut süsteemi ei olnud lihtne omandada. See nõudis klarnetimängu täielikku ümberõppimist. Ülemineku lihtsustamiseks kirjutas Klosé klarnetile hulga harjutusi, mis aitasid sõrmitsemissüsteemi omandada. Pikkamööda sai uus klarnet standardiks ja tänapäeval kasutatakse seda kõikjal maailmas peale Saksamaa ja Austria, kes kasutavad Öhleri süsteemi, mis on Mülleri klarnetile väga lähedane.