Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed, jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käekõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota!» ütles ta, «see aeg
on kiir küll tulema.»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas.
kui armas oli see,
kus kasteheinas põlvini
me lapsed, jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käekõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
«Laps, oota!» ütles ta, «see aeg
on kiir küll tulema.»
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas -
ei pool nii armas polnud seal
kui külatänavas.
Kodu on Lydia Koidula luuletus 1865. aastast.
Koidula tõlkis selle luuletuse Klaus Grothi (1819-1899) alamsaksa keeles esmakordselt 1852. aastal ilmunud luulekogust "Quickborn". Luuletuse algpealkiri alamsaksa keeles oli "Min Platz vær Dær".[1]