Kriminoloogia

Kriminoloogia on teadus, mis uurib kuritegevust, selle seisundit ühiskonnas, struktuuri, dünaamikat ja põhjusi, kuritegevust soodustavaid tegureid, kurjategija isiksust, ning kuritegevuse ennetamise viise ja vahendeid sedavõrd, kuivõrd need ei ole seoses isiku kriminaalõigusliku vastutusega. Kriminoloogia kasutab õigusteaduse, sotsioloogia, filosoofia, majandusteaduse, psühholoogia, pedagoogika jmt teaduste andmeid.^[1]

Mõiste "kriminoloogia" on tuletatud sõnades crimen (ladina k – süütegu, üleastumine) ja logos (kreeka k – õpetus) ning kujutab oma esmases tähenduses teadust kuritegevusest. Kuigi kuritegevuse ja sellega seotud karistuste kohta on arvamusavaldusi ja teooriaid ka antiikajast, on kuritegevust ja sellega seotud nähtusi süstemaatiliselt uuritud alles 19. sajandist. Väga kaua on kriminoloogiat peetud sotsioloogia või õigusteaduse haruteaduseks, kuid alates 20. sajandi teisest poolest on kriminoloogia kui teadus liikunud iseseisvumise poole. Tänapäeval peetakse kriminoloogiat interdistsiplinaarseks teaduseks, mille uurimisprobleemideks on nii kurjategijatega seotud probleemid (näiteks geneetika ja psüühika), kuritegevuse sotsiaalsed tegurid (näiteks toimetulekuprobleemid ja subkultuurid) ja kindlad kuriteoliigud (näiteks röövimised ja küberkuritegevus). Samuti on süvenenud teadlaste huvi kuritegevuse kontrolli vastu, mistõttu uuritakse rohkem vanglate ja vangistusega seotut (näiteks prisonisatsioon ja vanglale alternatiivsed karistused).^[2]