Ladislaus Postumus

Ladislaus Postumus ehk Ladislaus Posthumus (22. veebruar 1440 Komárno – 23. november 1457 Praha) oli Böömimaa kuningas (Ladislav I, tšehhi keeles Ladislav Pohrobek), Ungari kuningas (László V või László VI) ja Austria ertshertsog.

Tema ametlikud tiitlid olid: Böömimaa kuningas ja kuurvürst, Ungari apostellik kuningas ja Horvaatia, Sloveenia kuningas, Austria (erts)hertsog ja Sileesia, Luksemburgi hertsog, Määrimaa ja Lausitzi markkrahv.

Ta oli Habsburgide soost Saksa kuninga Albrecht II poeg.

Ta sündis neli kuud pärast oma isa surma, mistõttu on tema lisanimeks saanud Postumus ('postuumne'). Et ta oli mitme riigi valitseja, on tema nimi käibel ladinakeelsena. Hiljem on teda nooruse pärast hüütud ka Habemetuks.

Tema ema oli viimase Luksemburgi dünastiast pärit Saksa-Rooma keisri Sigismundi tütar ja pärijanna Luksemburgi Elisabeth. Ladislaus päris seega sünniga kõik oma isa senised valdused – Böömimaa kuningriigi, Ungari kuningriigi ja Austria hertsogkonna. Ta sai kohe Austria hertsogiks ja Habsburgide suguvõsa peaks ja mõne aja pärast Böömimaa kuningaks. Saksa kuningaks (Friedrich IV) valiti tema kauge sugulane, Steiermargi hertsog Friedrich V, hilisem Saksa-Rooma keiser Friedrich III, kes määrati ka tema alade regendiks.

Kuigi Ladislaus oli sünnijärgselt Böömimaa ja Ungari kuningas ja tema ema Elisabeth võitles tema õiguste eest, valiti Ungari kuningaks Jagelloonide soost Poola kuningas Władysław III (Ulászló I nime all). Elisabethi õuedaamil Helene Kottanneril õnnestus seikluslikel asjaoludel Püha Istváni kroon selle valvuritelt Visegrádis varastada ning viia see Wiener Neustadti. Legendi järgi on rist kroonil sellepärast viltu, et ta sai transportimisel kannatada. Ladislause ema sundis priimast Ladislause 15. mail 1440 Székesfehérváris kroonima.

Böömimaal tunnustas suurem osa aadlist küll Ladislause õigust troonile, kuid tema kuningaks kroonimise tingimusena nõudis seisustekogu, et ta kasvatataks üles Prahas sealse õukonna mõju all.

Ent Friedrich V hoidis noort Ladislaust tema ema palvel Orthi lossis vangis, valitsedes samal ajal ise Austriat. Ka Austria seisustekogu nõudis, et Ladislaus kasvaks üles nende mõju all. Friedrich soovis rohkem oma mõju alla saada ka Böömimaad ja Ungarit ega lubanud teda seetõttu kummassegi riiki.

10. novembril 1444 sai Władysław Türgi-vastases sõjas surma, langedes Varna lahingus. Nüüd valis Ungari seisustekogu (kaugeltki mitte üksmeelselt) Ladislause kuningas ning saatis Viini saatkonna, kes tegi Friedrichile ettepaneku laps ja kroon välja anda. Friedrich keeldus. Ungaris sai kohapealseks regendiks János Hunyadi, Böömimaal Jiří Poděbradyst.

Alates 1450. aastast muutusid Austria seisuste nõudmised Ladislaus vabastada üha tungivamaks. Aastal 1452 ühinesid nad Ulrich von Eyczingi ja Celje Ulrichi juhtimisel Mailbergi liiduks ning vabastasid Ladislause väevõimuga. Celje Ulrichil, kes oli poisi ema nõbu, õnnestus saada tema eestkostjaks ning ta hakkas poissi kasvatama. See tegi ta ka Austria ertshertsogiriigi faktiliseks valitsejaks. Aastal 1453 sai Ladislaus koos Friedrichi ja Tirooli Sigismundiga Austria ertshertsogiks.

28. oktoobril 1453 krooniti 13-aastane Ladislaus Böömimaa kuningaks. Seal tunnustati teda suhteliselt probleemitult. Sestsaadik viibis ta põhiliselt Prahas ja Viinis.

Ungaris läks Ulrich Celjest varsti Hunyaditega tülli. Üks tähtis põhjus oli see, et Hunyadid kandsid Türgi-vastase võitluse pearaskust, Ulrich (ja Ladislaus), jäid aga selles asjas pealtvaatajateks. Aastal 1456, kui János Hunyadi suri, sai Ungari tegelikuks valitsejaks Ulrich Celjest, kelle Ladislaus Futtaki riigipäeval oktoobris 1456 määras ungari kuberneriks. Juba samal aastal, pärast Belgradi piiramist, aga tappis Ulrichi 9. novembril 1456 László Hunyadi, makstes kätte katse eest teda ennast tappa. Ladislaus taotles Hunyadi hukkamist ning 16. märtsil 1457 raiuti tal pea maha. See tekitas aga sellise pahameeletormi, et noor kuningas pidi Ungarist Prahasse põgenema. Seal veetis ta oma elu viimase aasta, surres ootamatult 17-aastaselt 1457, veidi aega enne oma kavas olnud abiellumist.

Tihti on kahtlustatud, et ta mürgitati, et ennetada tema abiellumist Prantsusmaa kuninga Charles VII tütre Madeleine'iga, kuid 20. sajandil läbi viidud uuringud on näidanud, et tõenäoliselt suri ta leukeemiasse. Selle haiguse olemasolust tol ajal ei teatud.

Et Ladislaus suri pärijateta, siis jagunesid tema valdused erinevate valitsejate vahel: Ungari kuningaks sai Mátyás Corvin, Böömimaa troonile valiti Jiří Poděbradyst ning Austria valdused päris tema sugulane ja keiser Friedrich III. Habsburgidel ei õnnestunud seekord veel saavutada ülemvõimu Kesk-Euroopa idaosas.

Ladislaus oskas saksa, ungari, tšehhi, ladina, poola ja prantsuse keelt.