Langobardid

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2012) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Langobardid (ladina keeles Langobardī) olid idagermaani hõim, kes valitses aastatel 568–774 kuningriiki Itaalias. Langobardid arvatakse olevat pärit Skandinaaviast (võib-olla Ojamaalt).

Langobardide ajaloolane Paulus Diaconus kirjutas oma teoses "Historia Langobardorum", et langobardid pärinesid Lõuna-Skandinaavias (Scadanan) elanud väikesest winnili hõimust, kes rändasid lõunasse uusi maid otsima. 1. sajandil pKr moodustasid nad osa sueebidest Loode-Saksamaal. 5. sajandi lõpuks olid nad liikunud alale, mis jämedalt vastab tänapäeva Austriale põhja pool Doonaud, kus nad allutasid herulid ja hiljem sõdisid sageli gepiididega. Langobardide kuningas Audoin võitis aastal 551 või 552 gepiidide juhti Turisindi; tema järglane Alboin hävitas gepiidid lõplikult aastal 567 Asfeldi lahingus.

Pärast seda võitu otsustas Alboin viia oma rahva Itaaliasse, mis oli pärast pikka Gooti sõda Bütsantsi ja Idagootide kuningriigi vahel saanud tõsiselt alarahvastatuks. Langobardididega ühines arvukalt sakse, heruleid, gepiide, bulgareid, tüüringeid ja idagoote, ja nende sissetung Itaaliasse oli peaaegu vastupanuta. 569. aasta lõpul vallutasid nad kõik peamised linnad Po jõest põhja pool, väljaarvatud Pavia, mis langes aastal 572. Samal ajal okupeerisid nad alasid Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Nad asutasid langobardide kuningriigi Itaalias, hiljem Regnum Italicum ("Itaalia kuningriik"), mis saavutas oma suurima ulatuse 8. sajandi valitseja Liutprandi võimu all. Aastal 774 vallutas kuningriigi frankide kuningas Karl Suur ja ühendas selle oma riigiga. Siiski jätkasid langobardide aadlikud Apenniini poolsaare osade valitsemist kuni 11. sajandini, kui nad vallutati normannide poolt ja liideti nende Sitsiilia kuningriigiga. Nende pärand on nähtav kohanimes Lombardia.