 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2012) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) |
.jpg)
Looduskaitse all olevad liigid on Eestis jagatud kolme kategooriasse.
Esimesse kaitsekategooriasse kuuluvad valdavalt vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks. Samuti on keelatud täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites.
Esimesse kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamise korral hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline: 25 meetrist lendoraval 500 meetrini kaljukotkal. Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang. Selle kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).
Teise kategooria looduskaitsealused liigid Eestis on liigid, keda esineb väga piiratud alal või vähestes elupaikades ning kelle arvukus väheneb ning levila aheneb. Sellesse kategooriasse on arvatud 259 liiki. Mõned liigid on vabariigi valitsuse määrusega paigutatud valedesse rühmadesse (näiteks järv-lahnarohi on loetud katteseemnetaimede hulka, tegelikult on ta sõnajalgtaim). Määruse järgi on sõnajalgtaimi 5, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 112, sammaltaimi 26, seeni 27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 50 liiki. Vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud teise kategooria looduskaitsealuste liikide elupaikadest võetakse kaitse alla.
Kolmanda kategooria kaitsealused liigid Eestis on liigid, mis on suhteliselt tavalised, kuid on võimalik nende liikide arvukuse kriitiline langus. Kokku on selliseid liike 245. Kolmanda kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%.