See artikkel räägib heliloojast; tema vanaisa kohta vaata artiklit Lodewijk van Beethoven; Mähleri maali kohta vaata artiklit Beethoven (Mähler). |
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2023) |
Ludwig van Beethoven | |
---|---|
Ludwig van Beethoven 1820. aastal (Joseph Karl Stieleri maal) | |
Sündinud |
16. detsember 1770 Bonn, Kölni kuurvürstkond, Saksamaa |
Surnud |
26. märts 1827 (56-aastaselt) Viin, Austria keisririik |
Stiilid | klassikaline muusika |
Elukutse | helilooja, pianist, dirigent, klavessinist, organist, klaveriõpetaja |
Autogramm |
Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Tema elu lõpu heliloomingus on ka palju romantistlikku.
Algselt jõukas, kuid vanaisa Lodewijk van Beethoveni surma järel vaesunud perekonnas elanud Ludwig pidi juba kümneaastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis oma pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt Christian Gottlob Neefe juures. Kuid Bonn jäi talle väikseks ning 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures. Pärast esimest lühikest reisi Viini läks Beethoven sinna taas 21-aastaselt, et õppida Joseph Haydni juures, ning jäigi sinna.
Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Varakult hakkas aga halvenema tema kuulmine. Esimesed märgid sellest ilmnesid juba aastal 1796, neli aastat enne esimest akadeemiat. 1814. aastal kuulis ta juba nii halvasti, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelustevihikuid. 1820. aastast oli helilooja täiesti kurt. Kurtus, aga ka ebaõnnestunud naiseotsingud ja kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojas masendust. Enne surma 56-aastaselt oli Beethoven sedavõrd populaarne, et eelviimase akadeemia lõpetas viiekordne ovatsioon ja helilooja matustele tuli austust avaldama erinevatel andmetel 10 000 – 20 000 inimest.
Beethoven on kirjutanud üheksa sümfooniat, viis klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud kui tema klassikutest eelkäijate omadele.