See artikkel vajab toimetamist. (August 2007) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2020) |
Luul on haiguslik (väär), veendumuslik ja kriitikale allumatu mõtlemishäire.
Luulu diagnoosimiseks peavad kõik kolm nimetatud tingimust täidetud olema. Kui ei ole võimalik tõestada, et veendumus on väär, siis on tegemist näiteks hüpoteesiga. Kui haige on valmis veendumuste üle väitlema ja oma seisukohti kaitsma, siis on tegemist pigem ülekaaluka ideega. Eristada tuleb luulusid sundmõtetest – seisundist, mille korral haige saab mõtte haiguslikkusest/väärusest aru, kuid ei suuda sellegipoolest sellele mõttele vastu seista.
Luuludele on iseloomulik isikukesksus – luulu sisu on seotud haige igapäevaeluga. Haige on sündmuste keskpunktis – haiget kahjustatakse, haige on eriliselt võimekas jne.
Eristatakse paranoilisi, parafreenseid ja depressiivseid luulusid.
Luulud on üsna iseloomulikud skisofreenia korral. Luulude korral ei ole haige võimeline adekvaatselt hindama ümbritsevat, mistõttu vastuvõetud otsused on väärad ja mis omakorda saab ajendiks teovõimelisuse hindamisel.
Tänapäeval ravitakse luulusid peamiselt neuroleptikumidega. Tavaliselt kaotab luul oma aktuaalsuse paari nädalaga. Mõnel juhul võib luul osutuda ravimiresistentseks ja kesta aastaid.