See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2007) |
Maagiline realism on peamiselt maalikunsti ja kirjanduse, vähemal määral filmi ja teatri vool, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus, valdavalt detailitäpses laadis ja kontekstis.
Mõiste võeti kasutusele Saksa 1920.–1930. aastate kunstivoolu, uusasjalikkuse (Neue Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Sageli seostatakse maagilise realismi mõistet Ladina-Ameerika kirjandusega, kus seda viljelenud kirjanikest on tuntumad Gabriel García Márquez, Miguel Angel Asturias, Jorge Luis Borges ja Isabel Allende. Inglise kirjanduses esindavad maagilist realismi näiteks Alice Hoffman[viide?], Salman Rushdie, Toni Morrison ja Angela Carter, saksakeelses kirjanduses Patrick Süsskind[1], Franz Kafka ja Günter Grass. Eesti kirjanikest on kriitikute hinnangul kasutanud maagilist realismi näiteks Karl Ast-Rumor, Jüri Ehlvest[viide?], Nikolai Baturin, Teet Kallas[2], Karen Orlau, Andre Trinity[3] ja Mehis Heinsaar[4][5], kunstnikest Toomas Kuusing[6]. Eesti kirjandusteadlastest on maagilist realismi käsitlenud Berk Vaher ja Andrus Org[2].
Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgmiseid tunnuseid:
Kunstis on maagiline realism lähedane seda mõjutanud metafüüsilisele maalile ja sürrealismile[viide?], kirjanduses ulmele[2], sealhulgas alternatiivajaloole. Ülevaates noorte fantaasiakirjandusest kirjutas Sash Uusjärv 2016. aastal: "Nagu eespool juba mainitud, ei ole viimaste aastate realismiohtrus noortekirjanduses jätnud mõju avaldamata ka fantaasiakirjandusele, kuid see suslik on leidnud mooduse tagasi püünele ronida. Sobivaks sillaks on kujunenud maagiline realism, mis meelitab lugema nii need, kes tavapäraselt ehk fantaasialugudest ei hooli, kui ka ulmefännid."[7]