See artikkel vajab toimetamist. |
Madrigal (itaalia sõnast madrigale 'emakeelne laul') on renessansiajal (15.–16. sajandil) ja varabarokis (aastail 1600–1750) levinud ilmaliku muusika žanr, tõsise sisuga polüfooniline laul, mille sisuks oli valdavalt armastus või loodus.
Mitmehäälne madrigal oli nelja- kuni seitsmehäälne instrumendisaateta heliteos; erinevalt varasematest ilmalikest lauludest, nagu frottola või karnevalilaul, kus sama muusikat korrati igas salmis, oli madrigal läbikomponeeritud teos, mille puhul luuleteksti igale salmile oli kirjutatud oma muusika, mis sageli väljendas teksti emotsioone rea või koguni sõna piires (helimaaling). Madrigalid kajastasid nii igapäevaseid elusündmusi kui ka tundeteemasid, kirjutati nii rõõmsaid, nukraid kui ka traagilise sisuga madrigale.
Madrigali kõrgajaks peetakse 16. sajandit. Varased madrigalid olid neljahäälsed, lihtsa polüfooniaga, hiljem viie- kuni seitsmehäälsed ja keeruka polüfooniaga. Varase madrigali suurim meister oli Jacob Arcadelt.