Marksism-leninism

Marksism-leninism on marksismi haru, mis poliitilise ideoloogiana valitses Nõukogude Liidus kogu selle ajaloo vältel (1917–1991), ehkki võttis sise- ja välispoliitilistel põhjustel erinevaid vorme. Marksism-leninism ennustas inimühiskonna vägivaldset üleminekut kapitalismilt sotsialismile, mis seejärel kasvab üle kommunismiks; selle metafüüsiliseks aluseks oli dialektiline materialism. Nõukogude Liidus nimetati seda "teaduslikuks ühiskonnateooriaks" ja "töölisklassi ideoloogiaks".

Läänes võistles marksism-leninism 20. sajandil teiste marksismi harudega, millest peamised olid maoism ja trotskism. Tänapäeval on marksism-leninism säilinud eelkõige mõnes endises sotsialismiriigis poliitilise filosoofia koolkonnana, vähemal määral marginaalsete kommunistlike parteide ideoloogilise alusena. Maailma suurim tänini tegutsev kommunistlik partei, Hiina Kommunistlik Partei deklareerib marksismi-leninismi olevat jätkuvalt enda ideoloogilise aluse, kuid lähtub marksismi maoistlikust versioonist, mis erines oluliselt Nõukogude Liidus rakendatud marksismivormist ning mida ajalooliselt on peetud Nõukogude marksismiga võistlevaks. Samuti peab end marksismi-leninismi ainuõige ja puhta versiooni alalhoidjaks sellest omamaise tõlgenduse (juche) loonud Põhja-Korea Kommunistlik Partei.

Nõukogude riigi ajaloo jooksul muutus ideoloogia korduvalt ja ulatuslikult, mistõttu saab sellest tervikliku teooriana kõnelda vaid tinglikult ning üksikasjades tuleb silmas pidada ametliku doktriini seisu konkreetsel ajahetkel. Marksismi-leninismi kujundas algselt peamiselt Vladimir Lenin, muutes Marxi ühiskonnateooriat ja filosoofiat vastavalt oma poliitilistele vajadustele ja kohandades seda Venemaa oludega. Riigi ametlikuks ideoloogiaks sai see 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni järel, kui Venemaal haaras võimu ja tugevdas seda järk-järgult kommunistlik (bolševistlik) partei. Pärast Lenini surma 1924. aastal muutus doktriin kiiresti ja järsult võimuvõitluse käigus, millest väljus võitjana Jossif Stalin, kes kõrvaldas võimalikud konkurendid ja lasi nende vaated hukka mõista erinevate "ismidena" nagu näiteks Lev Trotski järgi nimetatud trotskism. Stalin pööras vähem tähelepanu teooria sisulisele arendamisele kui praktilisele tarvitamisele ideoloogiana, mille ülesanne oli õigustada iga tema poliitilist algatust ja suunamuutust. Stalini surma järel 1953. aastal hakati temaaegseid marksismi-leninismi ümberkorraldusi nimetama stalinistlikeks "moonutusteks" ning ideoloogiat revideeriti taas, põhjendamaks riigis toimuvaid sisepoliitilisi muudatusi ja terroriõhkkonna leevendamist. Leonid Brežnevi pika valitsusaja jooksul, mida hiljem hakati nimetama stagnatsiooniajaks (vastandina NSV Liidu väidetavale "arengule" enne ja pärast seda), saavutas marksism-leninism suhtelise stabiilsuse. Olulised muutused toimusid taas Mihhail Gorbatšovi ajal, kes alustas ühiskonnas ulatuslikke reforme - "ümberehitust" (perestroika) ja "avalikustamist" (glasnost), mis algasid NSV Liidu varasema ajaloo järjekordse ümberhindamise ja kritiseerimisega, jätkusid majandusreformidega, millele leiti taas põhjendus marksismist-leninismist, ning lõppesid NSV Liidu lagunemisega (millele marksism-leninism tänini oma pooldajate seas üldaktsepteeritavat selgitust pole leidnud).

Marksismi-leninismi arengut kujundas alatine pinge selle kahe rolli vahel teoreetilise, teaduslikkusele pretendeeriva ühiskonnateooriana ning praktilise, olupoliitikaid õigustava riikliku ideoloogiana. Selle põhiliste erinevuste hulgas Marxi marksismist võib nimetada: 1) sotsialismis kehtestatava "proletariaadi diktatuuri" juhtimist "uut tüüpi" kommunistliku partei poolt (millest kujunes riigiaparaadi üks olulisimaid osi); 2) loobumist Marxi eeldusest, et sotsialistlik revolutsioon saab toimuda vaid arenenud tööstusühiskonnas, kus on ulatuslik töölisklass; 3) sotsialistliku maailmarevolutsiooni kontseptsiooni järkjärgulist taandumist retooriliseks (nn "sotsialismi võidu võimalikkus ühel eraldiseisval maal", mis muutus eriti oluliseks Teise maailmasõja ajal, kui oli vaja põhjendust sõjalisele koostööle kapitalistlike riikidega); 4) kommunismi ennustatava saabumise pidevat nihkumist tulevikku. Erinevalt tõlgendati põllumajanduse ja kaubanduse vorme ja reforme sotsialistlikus ühiskonnas: revolutsioonis ja kodusõjas laastatud majanduse taastumiseks oli Lenin 1920. aastate algul sunnitud tegema ideoloogilisi mööndusi, lubades "uue majanduspoliitika" (NEPi) raames piiratud mahus varem kapitalistlikuna hukka mõistetud eraettevõtlust; 1930. aastatel muutis Stalin põllumajanduse kollektiviseerimise (ülemineku maa eraomandis tootmisüksustelt ühisomandis või riiklikus omandis ettevõtetele) järjest vägivaldsemaks kuni massiliste küüditamiste ja hukkamisteni, millele konstrueeriti õigustused ideoloogiliste muudatuste abil. Juba Stalini valitsusajast alates, kuid hilisematel etappidel veel läbivamalt kirjutati marksismi-leninismi muutmisega paralleelselt ümber ka riigi varasem ajalugu, kirjeldades NSV Liidu territooriumi laienemist ja nukuvalitsuste võimuleseadmist vasallriikides töölisklassi ajaloolise võitlusena rõhumise vastu ning salates maha riikliku süsteemse vägivalla elanikkonna vastu või kirjeldades seda klassivõitluse ja ajutiste liialdustena. Marksismi-leninismi muutmisprotsessi hulka kuulus ka selle sisulise muutumise eitamine (välja arvatud takkajärele mööndud väikesemahulised "moonutused" Stalini ajal). Niisugust revisjonismi on kujutanud George Orwell düstoopilises romaanis "1984".