Marshalli plaan

Marshalli plaan (ametlikult Euroopa Taastamise Programm, inglise keeles European Recovery Program) oli Ameerika Ühendriikide abiprogramm sõjas laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks.

Ettepaneku tegi USA riigisekretär, kindral George Marshall (1880–1959) oma kõnes Harvardi Ülikoolis 5. juunil 1947. Oma kõnes ütles Marshall: „On loomulik, et USA teeb kõik, et aidata kaasa maailmas normaalsete ja tervete majanduslike suhete taastamisele. See on poliitilise stabiilsuse, rahu ning julgeoleku eeldus”. Tema nime järgi saigi plaan edaspidi rahvusvaheliselt tuntuks.

Plaani enda koostamise taga seisis president Harry Trumani administratsiooni riigisekretäri abi Dean Acheson ja grupp Riigidepartemangu töötajaid, kes täitsid Marshalli antud ülesannet. President Truman kutsus Kongressi kokku plaani arutama novembris 1947. Kongress kiitis programmi heaks juba detsembris. Programmi juhiks ja läbiviimise organisaatoriks määrati Studebakeri kontserni peadirektor Paul G. Hoffmann.

Algselt oli tegemist USA poolt võimaldatava finants- ja muu abiga kõikidele teises maailmasõjas kannatada saanud Euroopa riikidele. Programmi võtsid vastu 17 riiki: Austria, Belgia, Holland, Iirimaa, Island, Itaalia (tema koosseisus ka Trieste Vaba Territoorium), Kreeka, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa LV, Suurbritannia, Šveits, Taani ja Türgi. Hispaaniale Marshalli plaani abi ei pakutud, kuna Franco režiim oli USA-le vastuvõetamatu. ^[viide?]

Abi pakuti ka Nõukogude Liidule ja teistele Ida-Euroopa maadele. Pärast pikki USA riigidepartemangu konsultatsioone NSV Liidu välisministri Vjatšeslav Molotoviga, otsustas NLKP Keskkomitee lükata abisaamise programmi tagasi, teatades, et saab ise hakkama ning keelas ka Tšehhoslovakkial, Ungaril ja Poolal, kes olid valmis seda vastu võtma, programmis osalemise. ^[viide?]

Keeldus ka Soome, kes eelistas Nõukogude Liiduga häid suhteid hoida. Soome muidugi vajas hädasti majanduslikku abi, kuna pidi maksma Nõukogude Liidule reparatsiooni. President Paasikivi kirjutas oma päevikus 8. juulil 1947 NSV Liidu survest Soomele mitte osaleda Marshalli plaanis: „See on hirmus! Mis meie elust saab? Mis plaanid venelastel on? Arvan, et algab samasugune kamandamine kui Ungaris.” ^[viide?]

1948. aastal asutati Pariisis plaani elluviimiseks Euroopa Majanduskoostöö Organisatsioon (Organisation for European Economic Co-operation, OEEC). Plaani elluviimine algas 4. aprillil 1948, kui USA Kongress võttis vastu seaduse majanduslikust koostööst.

Programm võimaldas Euroopa riikidele hankida operatiivselt raha oma majanduse taasülesehitamiseks ja delegeeris Saksamaa ja teised Lääne-Euroopa riigid kiiresti rahvusvahelisse raha- ja kaubandussüsteemi. USA omakorda aga kujunes selle liidriks. Programm kestis neli aastat ning selle aja jooksul anti Lääne-Euroopa riikidele majanduslikku ja tehnilist abi kokku 13 miljardi (on ka andmeid, et 17 miljardi) USA dollari väärtuses. Abi jagati põhimõtteliselt elanikkonna arvu järgi, kuid peeti silmas, et seni tööstuslikult arenenumad suured Euroopa riigid suudavad edaspidi rohkem Euroopa arengule kaasa aidata. Seetõttu olid suurimad abisaajad Suurbritannia (26% kogu abisummast), Prantsusmaa (18%) ja Saksamaa LV (11%). Masrshalli abi oli otsustava tähtsusega ja tõhus nii nende riikide kui ka teiste Euroopa demokraatlike riikide sõjajärgseks jalule aitamises. Samas oli see ka USA firmadele suurepärane võimalus oma toodangut Euroopasse eksportida ning oma majanduslikku kohalolekut Euroopas paika panna.

Programmis osalevate riikide tööstustoodang suurenes nelja aastaga 35% ning ka põllumajandustoodang ületas sõjaeelse taseme. Lisaks aitas programm kaasa poliitilise olukorra stabiliseerumisele ning sundis Euroopat hakkama mõtlema integratsioonile. Sellest protsessist kasvas välja Nõukogude bloki riikide poolt aastal 1949 asutatud Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (SEV, VMN) ning loodi eeldused NATO ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) loomiseks. See programm inspireeris Euroopa riike ka ise hiljem arenguriikidele abi andma.

Marshalli plaani rakendamine lõpetati järsult 30. detsembril 1951, mis ajendas mitmeid Euroopa riike protestima ja mõnda aega USAsse kiivalt suhtuma. Kuid see asendati vastastikuse julgeoleku seadusega (The Mutual Security Act), mille USA Kongress võttis vastu 10. oktoobril 1951 president Trumani initsiatiivil. Seaduse peamine eesmärk oli aidata külma sõja puhkedes Lääne-Euroopa riike areneda ja ohjeldada kommunismi levikut. USA andis järgneva kümne aasta jooksul oma liitlastele sõjalist, majanduslikku ja tehnilist abi ligi 7,5 miljardi dollari väärtuses.