Martin Ludwig Bormann (17. juuni 1900 Halberstadt – 2. mai 1945 Berliin) oli natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa partei- ja riigitegelane.
Ta oli NSDAP kantselei (parteikantselei) juhataja riigiministri staatuses ning Adolf Hitleri erasekretär ja tähtis usaldusalune.
Pärast põgenemist Führerbunkerist Riigikantselei hoone aia kaudu mai alguses 1945 loeti teda teadmata kadunuks. Nürnbergi protsessil ol ta tagaselja süüdistatav. 1. oktoobril 1946 mõisteti ta kolmest süüdistuspunktist kahes süüdi ning ta mõisteti surma[1] poomise läbi. Kohus kuulutas ta 1954. aastal surnuks.[2]
Aastakümneid levisid kuuldused, nagu oleks Bormannil õnnestunud välismaale põgeneda. Reichsjugendführer Artur Axmanni ja tema adjutandi Günter Weltzin andmetel sooritasid Bormann ja Ludwig Stumpfegger Berliini Lehrte linnaraudteejaama lähedal Invalidenstraßel enesetapu. Mõlemad surnukehad leiti 1972 Berliinist ehitustööde käigus ning nende identiteet tehti 1998 DNA analüüsi teel kaheldamatult kindlaks.