Metaanibakterid

Metaanibakterid ehk metanogeenid on mikroorganismid (täpsemalt arhed), kel elutegevuse käigus anaerobioosis tekib anaeroobilise lagunemise käigus kõrvalsaadusena metaan. Toitumistüübilt on nad kemohetero- või kemoautotroofid.

Metaanibakterid oksüdeerivad gaasilise divesiniku, kasutades süsiniku allikana süsihappegaasi CO₂.

Metaanibakterid elavad näiteks hapnikuvabas mageveekogu põhjamudas, märgaladel, roiskvees, riisipõldudel, lehmade ja termiitide seedeelundkonnas, biogaasi generaatorites ja jäätmetes, kus nad võivad õhku paisata suures koguses metaani. Märgaladel on soogaasid metaanibakterite elutegevuse tulemus. Loomade, sealhulgas inimeste seedeelundkonnas tekivad nende elutegevuse tulemusena soolegaasid, mis väljuvad kehast röhitsuse või kõhutuulena. Meresetetes leidub metaanibaktereid sulfaatide leiukohtades pealmiste kihtide all, sest kõrgemal on konkurentsieelis merevee sulfaatide abil hingavatel bakteritel. Mõned metaanibakterid on ekstremofiilid, elades näiteks kuumaveeallikates, sealhulgas ookeani põhjas. Neid leidub ka maakoore kivimites kilomeetrite sügavusel maapinnast. Mitme kilomeetri sügavuselt Gröönimaa jääst võetud igijääproovist leiti elusaid metaanibaktereid.

Metaanibaktereid on kirjeldatud üle 50 liigi, mis on nende tegelikust arvust arvatavasti murdosa. Osa neist on kokid, osa vardakujulised (batsillid). Metaanibakterid ei moodusta monofüleetilist rühma.

Metaanibakterites ei ole peptidoglükaani, polümeeri, mida leidub bakterite rakuseinas, kuid mitte arhedes. Mõne metaanibakteri rakusein koosneb pseudopeptidoglütsaanist, mõnel mitte, kuid neil on vähemalt üks proteiinidest koosnev parakristalliline kiht, kus proteiinid haakuvad omavahel nagu pusle tükid.

Metaanibakterid saavad oma ainevahetuse substraadina kasutada põhiliselt ainult etanaati või vesinikku koos süsinikdioksiidiga. Seetõttu on nad sõltuvad paljudest hüdrolüüsivatest ja kääritavatest bakteritest, kes lagundavad keerukaid orgaanilisi ühendeid, eriti tselluloosi, etanaadiks ja vesinikuks.