Michael Hildebrand

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Michael Hildebrand (15. juuli 1433 Tallinn – 6. veebruar 1509 Rauna) oli Riia peapiiskop aastatel 1484–1509.

Michael Hildebrand sündis samanimelise Tallinna kaupmehe perekonnas, ema Brigitta oli Narva kodaniku Johann Petersi tütar. Tema vanaisa ning üks onudest olid Tallinnas aamissepad. Hildebrandil oli ka vähemalt üks õde. Ta vennad Hans ja Clawes olid püttsepad, noorem vend Martin (Merten) veinikaupmees, kes tegutses mõnda aega Narvas ning suri enne 1495. aastat.

1440. aastatel sai Hildebrand alghariduse Tallinnas asunud koolis, tõenäolisemalt Oleviste kiriku juures asunud Tallinna linnakoolis kui Tallinna toomkoolis^[1]. Alates 1451. aastast õppis ta Leipzigi ülikoolis, kust sai juba järgmisel aastal bakalaureusekraadi. Hiljem on teda mainitud ka õigusteaduste magistrina. 1460. aastatel pöördus Hildebrand tagasi Tallinna, kus tegutses juristi ja vaimulikuna. 1477. aastal sai temast aga Liivi ordumeister Bernd von der Borchi erasekretär ning ta astus Liivi ordusse.

1480. aastatel oli Hildebrand Tallinna ja Saare-Lääne toomkapiitlite toomhärra. 1484. aasta 4. juulil kinnitas Rooma paavst Sixtus IV Hildebrandi, kes ka isiklikult Roomas viibis, arvatavasti Liivimaa ordumeistri ja ka Saksa ordu kõrgmeistri Martin Truchess von Wetzhauseni soovil ja nõusolekul peapiiskopiks, kuigi viimane oli esialgu soovinud peapiiskopi kohale oma kaplanit Nikolaus Kreuderit. Tagasiteel Roomast külastas Hildebrand Königsbergis ka Saksa ordu kõrgmeistrit.

Riia linn ja toomkapiitel ei tunnistanud Hildebrandi peapiiskopina, sest toomhärrad olid sama aasta jaanuaris peapiiskopiks postuleerinud Hildesheimi toompraosti, Schwarzburgi krahvi Heinrichi. Viimane loobus aga peagi peapiiskopi koha taotlemisest ning 1485. aastal valis toomkapiitel uueks peapiiskopiks toompraost Heinrich Hilgenfeldi. Siiski pidid kapiitel ja linn viimaks Hildebrandi õiguspärase peapiiskopina tunnistama.

Peapiiskopina oli Hildebrand üldiselt ordumeelne ja saavutas eriti hea teineteisemõistmise meister Wolter von Plettenbergiga. Hildebrand oli üks tema kindlamaid liitlasi Liivimaa-Moskva sõjas aastatel 1501–1503, samas kui teised piiskopid püüdsid sõjakohustustest kõrvale hiilida. Siiski säilitas ta ka küllaltki ulatusliku tegevusvabaduse, eriti vaimuliku elu edendamise osas. Ta soosis eriti frantsisklaste kloostrite rajamist nii Liivi- kui ka Preisimaal (viimane kuulus peapiiskopi vaimuliku võimu alla) ja toetas vagaduse levitamist ka reliikviate ostmise näol. Hildebrand osales ka Liivimaa-Moskva sõja aegsetes retkedes nii 1501. kui ka 1502. aastal. Smolino lahingus sattus ta elu ohtu, kui Vene sõjavägi murdis välja tema juhitud väesalga keskossa, kuid maamarssal Johann von dem Broele vägi päästis ta. Lahingujärgse ristiülendamispäeva (14. september) nimetas Hildebrand võidupühaks ning seda tähistati kuni Vana-Liivimaa eksistentsi lõpuni.

Hildebrand suri 1509. aasta 6. veebruaril 75-aastaselt oma residentslinnuses Rauna piiskopilinnuses pärast rasket haigust, kuid maeti alles 6. septembril Riia toomkiriku kõrvale.

Hildebrand tegeles ka nepotismiga, nimetades järgemööda kaks oma õepoega Riia toompraostiks. Saksa ordu kõrgmeister kartis koguni, et peapiiskop plaanib nõost oma järglast teha, kuid toomkapiitel valis piiskopi koadjuutoriks siiski Jasper Linde.

Hildebrand huvitus ka genealoogiast, koostades 1498–1499 oma õepoja sugupuu. Vaga katoliiklasena pühendas Hildebrand aega ja hoolt ka reliikviatele, tuues Madalmaadest oma emalinna Tallinna püha Gertrudi säilmed.