Moraal

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Moraalsus. Lisateavet artikli arutelust

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Moraal on ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum, väliselt nõutavad reeglid ja tavad. Moraal on seotud kultuuri ja eluviisidega. Sõna "moraal" pärineb ladina keelest ning tähendab tava või kommet. (Kreeka keeles on moraali tõlkevaste eetika. Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.)

Kristlikes maades riigi moraal põhineb Rooma Impeeriumi seadustel, on paganlik; teine kiriku moraal on kristlik ja põhineb kirikukogude õpetusel või pärast reformatsiooni – pühakirjal, täpsemalt evangeeliumil.

Indias on isegi suuremad erinevused usundite vahel. Sama segadus on hinduismi, islami, budismi, parsismi, judaismi ja primitiivse animismi moraalinormidega.

Rooma ja ka Hollandi kiriku seaduse kohaselt on abielu väljaspool kirikut kehtetu ja sellele järgnev liit ebaseaduslik. Kui Tseilon kuulus taanlastele, loeti kõik sellised abielud kehtetuks ja neist sündinud lapsed väljaspool abielu sündinuks. Has, kus kasutati Rooma kiriku hea ja kurja norme Püha Inkvisitsiooni kui täidesaatva organi läbi, olid üldkehtivale moraalinormile mittealluvad või selles kahtlustatavad isikud mõistetud piinamisele ja surma. Peaks sama norm kehtima samal moel ükskõik millisel protestantlikul maal – näiteks Inglismaal ja USA-s –, järgneksid palju hullemad tapatalgud.

Pole ühest ülemaailmselt valitsevat hea ja kurja normi, suurem osa inimkonnast elab erinevate moraalinormidega – oma usu ja oma rahva moraaliga; kirikliku ja tsiviilkoodi vahel on ühendamatud ja suuresti kõikuvad erinevused. Erinevate kanooniliste seaduste vahel, näiteks islami, hinduismi ja kristluse vahel, on jälle omakorda suured erinevused. Isegi ühes usus, kuigi seal peaks seda olema kõige vähem, on palju vasturääkivusi, nagu näiteks Rooma kiriku ja paljude kristlike mitte-Rooma kirikute kaanonite vahel. Sama on islami puhul ja mingil määral ka hinduismis sõltuvalt kastist või usukoolkonnast.

Mõne ühiskonna jaoks on vastsündinute ja psüühiliselt ebatervete raukade valikuline tapmine õige, mõnede jaoks vale; kuni on erinevaid arvamisi, ei saa olla ühest moraalinormi. Teo ajendit ja teo tegemise sotsiaalset keskkonda arvestamata ei saa tegu õiglaselt heaks või kurjaks liigitada.

Inimkonna erinevad esteetilised normid /mis paljuski on kõlblusnormidest lahutamatud/ nii kunstis kui igapäevases elus on sama kaootilised kui (arusaam heast ja kurjast).Klassikaline Kreeka pidas kooskõlas filosoofiliste tõekspidamistega mehekeha kõige kaunimaks looduse vormiks; Läänes loetakse meie ajal üldiselt kõige esteetilisemaks ja kaunimaks naisekeha. Indias jalutavad pühamehed paljalt ringi, ja nii sellisel kujul neid ka austatakse; kui Kanadas ilmuvad Vene duhoborid (hingevõitlejad) avalikkuse ette oma loomulikus olekus, topib politsei nad riidesse ja toimetab vanglasse, rahva silma eest ära. Osirise kui viljakusjumala fallose kujutised seisavad oma loomulikus hiilguses Niiluse kallastel; Šiva lingami (suguorgani kujutis) austavad hindud, nende templid kujutavad kivisse raiutuna seda, mida "Kaamasuutra" (meelelise armastuse õpetus) kirjeldab sõnadega;

Suur osa maailma õnnetustest tuleneb üksteisega põrkuvatest eetika ja moraalinormidest. Nagu ütleb Plotinos: "Maailmaruum ilma kurjata oleks ebatäiuslik."

On selge, et esteetika- või kõlblusnormid pole, ühe rahva või usundi puhul ühesed ja kattuvad, vaid on kaos ja segadus selles, mida inimene peaks tegema ja mida mitte ning mida tal tuleks õigeks pidada.

On äärmiselt kahtlane nõustuda ilma küsimata, nagu praegusel ajal tavaks saanud paljudes kaasaegsetes riikides, kus valitsevad väga imelikud moraalinormid, inimeste arvamusega, ükskõik kas seda väljendab kohtuotsus kohtukojas või valimiskast; mis on õiglus, õige või vale, hea või halb. Niikaua kui inimkond on enam egoistlik kui altruistlik, ei sobi enamus valitsema vähemust, kes võivad enamusest väga palju paremad olla. Nii nagu õpetas Platon ja õpetavad Ida targad, ei ole sobiv demokraatlik enamusele õiguse andmine selle koha pealt, mis on moraalne tegu ja mis mitte.

Platon, suurim Kreeka tarkadest, pühendas palju aastaid katsele sõnastada õiglust, mida budistid nimetavad dharmaks – seadmuseks. Ta näitab demokraatliku valitsuse ja õigluse pahesid, mis annab õiguse enamusele – pole ju võimalik, et vähemus alati eksib. Sellepärast ütlevad gurud, et suur on see inimene, kes igas oma teos ja mõttes erineb hulgast. Üksildased uute mõtete toojad, uute aegade seemne külvajad, rahuprintsid (mitte sõjavürstid) ja vähemus (tarkade järgijad) on kannatanud martüüriume ja sotsiaalset rõhumist enamuse poolt, kes sunnib abitule vähemusele peale oma hea ja halva norme.

Väga kujukas näide heaks ja halvaks peetava suhtelisuse kohta on sõda. Rahuajal on riigi poolt karistatav võltsimine, valevande andmine, vargus, teise vara hävitamine, kallaletungimine ja kaklus ja mõrv ja isegi katse midagi sellist teha; sõja ajal aga kogub riik kokku oma sõjalise väljaõppega elanikkonna surmanuhtluse ähvardusel korda saatma kuritegusid võidu nimel, iga eespool loetletud kuritegu. Riik õpetab meestele ja naistele alatust ja pettust, mida võib vaja minna eesmärgi saavutamiseks, kuid kui valitsus ehk võim tabab neid kodanikke tegemas sedasama oma riigi territooriumil, riik kas paneb nad kinni või laseb maha. Pole ühtegi allilmale tuntud kuritegu, mida riigi salateenistus heaks ei kiida, eriti sõja ajal, vaenlaste ülekavaldamiseks. Sõda, mis pöörab pea peale kõik eetilised ja kultuurilised süsteemid, tunneb ainult oma seadust.

Rääkides sotsiaalpsühholoogia ja antropoloogia vaatevinklist, pole sotsiaalselt, usuliselt või traditsionaalselt kinnitatud absoluutset moraalinormi. Mida üks usk või ühiskond on pidanud õigeks, on teise arust olnud vale. Platoni (427–345 e.m.a) aegadest edasi on [[euroopa] moraal kõikunud äärmuste vahel. Ja kuna inimese areng loomast kõrgemale pole veel vast lõppenud, ei paista ükski ühe või teise ühiskonna poolt katsetatud moraalinorm olevat sugugi lõplik.

Näiteid.

Kuningas Saalomonil, kes oma kaasaegsete jaoks oli tarkuse ja õigluse kehastus, oli "700 naist ja 300 liignaist". Mitme naisepidamine oli tol ajal juutide hulgas seaduslik ja kuigi, nagu lisab sama tekst, "tema naised pöörasid ära tema südame" (Jumalast), pole mingit vihjet, et Jehoova oleks olnud mitmenaisepidamise kui sellise vastu. [Vanas Testamendis pole polügaamia küll otseselt hukka mõistetud, kuid seal on mitmeid ilmekaid näiteid konfliktidest ja düsfunktsioonidest, mis ilmnevad perekonnas, kus mees võtab endale mitu naist. Veel praegugi on see lubatud moslemite seas, kelle usk põhineb juudi usul. Tänapäeval on polügaamia ja isegi bigaamia enamikus lääne maades karistatavad pikaajalise vangistusega. Kui tekkis viimsepäeva pühakute mormooni kirik ja Vana Testamendi suurmeeste eeskujul hakati Utah' kõrbes harrastama mitmenaisepidamist, viisid nende meeste nooremad kaasmaalased, kes kummardasid sama jumalat, kiirelt läbi seaduse, mis välistas mitme naisepidamise; praegu on keelatud USA-sse tulla immigrandil, kui tal on palju naisi. Budistlikus Tiibetis oli seaduslikult lubatud naisel omada mitut meest, kristlikul Inglismaal on mitmemehepidamine kuritegu. Kogu Euroopas ja kahes Ameerikas on abielurikkumine lahutuse näol leitud olevat väga kasulik; Araabias karistatakse seda surmanuhtlusega. Vanas Kreekas, mis oli Läänemaailma kaugelt kõige arenenum kultuur, polnud pederastia mitte ainult seaduslik, vaid sel arvati olevat ka hingeline väärtus, seda üritati kasutada sotsiaalseks hüveks. Dooria riikides ja spartalaste hulgas suhtuti poisipilastusse kui sõjakasse ja ilusasse tavasse. Kreeka impeeriumis oli sel ka usuline toetus Ganimedese ja Zeusi päikesemüüdi ja muude legendide näol. Sellest laulsid poeedid ja suured draamakirjanikud Aischylos ja Sophokles kujutasid pederastiat draamakunstis.

Seitse sajandit hiljem sai Euroopale omaseks uus hea ja kurja teooria; Konstantinuse (A. D. 288–337) ajal karistati pederastiat surmanuhtlusega. (AD 538) leidis ka Justinianus I, kes uskus, et pederastia on nälja, katku ja maavärinate otsene põhjus, Konstantinuse otsust täiesti kristliku olevat ning karistas seda samal moel. Nii jäi enamikus Euroopa riikides kuni Napoleoni aegadeni (1769–1821), mil anti välja Napoleoni kood vastukaaluks kristlike imperaatorite normidele; jälle muutusid moraalinormid. 1889. aastal võttis ka Itaalia vastu selle osa Napoleoni koodist, mis puudutas pederastiat, mis Inglismaal ja USA-s ning veel mõnedes maades oli kaua aega sisemiste normide tõttu kuritegu; mida karistati pikaajalise vangistuse või isegi eluaegse sunnitööga. Seega muutuvad koos usuliste ja poliitiliste ja sotsiaalsete pöörangutega ka moraalinormid või vähemasti mingi osa neist. Piisava aja jooksul võib see muutus olla nagu parlamendiski paremalt vasakule või vasakult paremale; suunavalik sõltub kiriku või partei üldisest suunast. Seda laadi muutused, nagu näha ka Nõukogude korra aegu NSV Liidus, võivad sõltuda, kui usulised ja parteilised mõjud on toiminud, valitseva kliki isiklikest arvamistest, sama moodi nagu usulised kildkonnad rahvale oma arvamist peale surusid. Näiteks kaotati kohe pärast Suurt Oktoobri Revolutsiooni Nõukogude Liidus esimeses tuhinas sotsiaalsete reformidega vanad seksuaalsuhteid reguleerivad normid, sealhulgas ka homoseksuaalsuse karistatavus. Siis, tuli nagu Prantsuse revolutsiooni puhulgi reaktsioon – see, mis alguses oli õige ja seaduslik, muutus valeks ja ebaseaduslikuks.

Isegi kunst, mida paljud kutsuvad heaks, kas maali-, skulptuuri-, muusika- või draamakunst, muutub takistuseks, kui propageerib tarbijalikku põhimõtet luua meelelist seotust maailma külge. Sel põhjusel keelas islami Araabia prohvet, kõik jumala kujutised. Muhamedi arvates inimesed austades või isegi esteetiliselt nautides eneste valgustamata meelte loodut, tugevdavad mitte ainult enda köidikuid sansaaraga, vaid ka nende inimhulkade köidikuid, kes näevad eksitavaid ja ebatõelisi kujutisi. Buddha õpetas, et kui munk võtab osa maistest pidudest või etendustest või jälgib neid, ei vii see mitte vabanemisele, vaid seotusele. Need meelelised rõõmud on Sanghale keelatud.

Nagu Krišna "Bhagavadgītās" õpetab, on eluvõitlus kahe vastanduva jõu, hea ja kurja vahel, või "Mahābhārata" järgi, võitlus valguse ja pimeduse, Kuruvasi ja Pāndavasi vahel. "Rāmājaana", teine india kahest suurest eeposest, räägib samast ajastutevanusest võitlusest dharma (seadmuse, isikustatuna Avatāra Rāma) ja dharma (seadmusetuse, isikustatuna deemon-kuningas Rāvana) vahel. Vanas Egiptuses tunti samasugust õpetust: sümboolne jutt sellest, kuidas deemonist vend Seth orjastab jumaliku Osirise. Isis, nähes seda Kosmosest enesest pärinevat müstilist tragöödiat, kurtis ja kaebles. Paralleelselt selle võitlusega, millesse kõik olendid on karmaliselt haaratud, kujutati Orfeuse müsteeriumides elu ja taassünni sümboli Dionysos Zagreusi orjastamist tema titaanist venna, surma ja hävingu sümboli poolt. Moraal on samuti osa ühiskondlikust olelusvõitlusest, olles üks võimsamaid relvi ja vahendeid valitsejate ja riikide käes.

Nagu juhatab budismis õilis kaheksaosaline tee, on nirvaanat otsiva inimese jaoks lihtsam, kui nii hea kui ka kurja mõistesse suhtutakse kui inimeste endi loodud kontseptsiooni, mitte nagu üldisse kosmilisse seadusse, mille sildi all teda tihti propageeritakse.