Muusikaline pinge

Muusikaline pinge (inglise keeles tension) on muusikas dünaamikat määrav kompleksne parameeter, mille väärtusi kuulaja tunnetab vastandlike muusikaliste objektide veel säilinud tasakaalus.

Muusikalist pinget võib kuulaja jaoks luua nii muusikalise struktuuri enda kui ka selle struktuuri interpreteerimise vahenditega.

Muusikalisest pingest rääkides kasutatakse enamasti vastandmõistete paari ‘pingetõus-pingelangus’ (tension–relaxation) ning mõisteid kõrgpunkt, kulminatsioon või kliimaks.

Muusikalise pinge kui olemuselt mitmetasandilise nähtuse võimalikult terviklikuks kirjeldamiseks on tihti vaja rakendada erinevate valdkondade uurimismeetodeid. Muusikalist pinget on püütud mõista nii strukturaalselt, füüsikaliselt kui ka psühholoogiliselt.

Muusikalise pinge mõistet on käsitlenud näiteks Ernst Kurth ja Heinrich Schenker (Rotfarb 2002, Thaler 1984). Paul Hindemith (1939 ja 1940) reastab intervalle nende pingestatuse astme järgi, eristades seejuures intervalli esinemist kas horisontaalse või vertikaalsena. Muusikapsühholoogidest on muusikalist pinget empiiriliste vahenditega uurinud näiteks Krumhansl (1985), Cook (1987 ja 1994) ja Clarke (1989). Krumhansl (1996), Deliège (1989), Deliège, Melen jt. (1996), Baroni (2003) käsitlevad muusikalist pinget muusika segmenteerimise abil klassikalises muusikas. Muusikalise pinge kui struktuurse nähtuse kognitiivse uurimise tähtsust rõhutavad ka tonaalse muusika generatiivse teooria rajajad Fred Lerdahl ja Ray Jackendoff (1983), kes uurivad muusikalist pinget peamiselt harmoonia prolongatsiooni (harmoonilise hierarhia) kontekstis.

Lerdahl (2001) on muusikalist pinget uurides olnud mõjutatud lingvistilisest strukturalismist, pakkudes ühtlasi välja ka meetodeid pinge uurimiseks 20. sajandi muusikas. Lerdahl mõistab muusikalise pinge all siiski peamiselt tonaalset ehk harmoonilist pinget, mille ta liigitab järjepidevaks (sequential) ja hierarhiliseks. Lerdahl seostab pinge kaht erinevat tüüpi vastavalt n-ö naiivse või kogenud kuulajatüübiga. Kui n-ö naiivne kuulaja tajub muusikalist pinget pinnatasandil, jälgides muusikalisi sündmusi üksnes nende ajalises järjekorras, siis kogenud kuulaja kaldub kuulatavat ka hierarhiseerima. Mõlemad mudelid on Lerdahli sõnul idealiseeritud: kui järjepideva mudeli puhul võrreldakse ainult üksteisele järgnevaid muusikalisi sündmusi, siis hierarhilise mudeli puhul proovitakse kuulatavat sündmust sobitada kujutlusega teose tervikstruktuurist (Lerdahl 2001: 143). Lisaks eelmainitutele nimetab Lerdahl ka muusikalist pinget, mis tekib kasvava dünaamika (crescendo), tõusva meloodiakontuuri ja tiheneva faktuuri tagajärjel. Samuti mainib ta psühholoogilist pinget, mis on mõõdetav, lähtudes kuulaja täituvatest või täitmatutest ootustest (preference rules, Lerdahl 2001: 142–143).

Martin Kirschbaum (2001) käsitleb muusikalise pinge tähenduses muusikalise kõrgpunkti (kulminatsiooni) mõistet. Tema meelest on muusikalise pinge loomisel või analüüsimisel olulisteks aspektideks dünaamika, helikõrgus, rütm, tempo, harmoonia, faktuur, instrumentatsiooni ja pillide mänguvõtetega seotud efektid ning muusikaliste sündmuste kontrastsus.

Jere T. Hutcheson (1972) kasutab oma vormianalüüsi õpikus muusikalisest pingest rääkimisel vastandmõisteid 'pingetõus–pingelangus'. Tema meelest muusikalise pinge suurenemine jätab tavaliselt mulje aktiivsuse kasvust, liikumisest n-ö kulminatsioonipunkti poole, samas kui pingelangust tajutakse kulminatsioonipunktist eemaldumisena. Hutchesoni sõnul võib pinge väljenduda näiteks meloodia kõrgpunkti poole liikumise, meloodia helikõrgusliku aktiivsuse kasvu (intervalliline pinge), kõrgete registrite kasutamise (instrumentatsioon), rütmi aktiivsuse tõusu, harmoonia aktiivsuse tõusu, dünaamika (intensiivsuse) ja faktuuri tiheduse tõusu kaudu, kusjuures eelnimetatud aspektid toimivad sageli üksteisega interaktsioonis ning nende tähtsus muusikalise pinge kujundamisel muutub pidevalt. Liikumist kulminatsioonipunktide poole ja nendest eemale, mis väljendub muusikalise pinge kasvus või kahanemises, peab Hutcheson üheks olulisemaks aspektiks muusikalise vormi kujundamisel (Hutcheson 1972: 11).

Muusikalise pingega otseselt seotud on kõrgpunkti mõiste, mille puhul on erinevates keeltes kasutusel mitmed kas sünonüümsed või pisut teise rõhuasetusega mõisted: kõrgpunkt (saksa keeles Höhepunkt, kliimaks (inglise keeles climax), kulminatsioon (inglise keeles culmination point), kõrgpunkt (inglise keeles highpoint). Kõrgpunkti mõistet on seostatud muusikalise vormi ja vahel ka struktuuri erinevate aspektidega, kuid sageli pole seda tehtud kuigi süstemaatiliselt. Näiteks tonaalses muusikas võib harmoonilise pinge kasvu seostada liikumisega toonikalt dominandile ja pinge langust liikumisega dominandilt toonikasse. Tonaalses muusikas võib harmoonia dominanti pidada muusikalist kõrgpunkti loovaks. Dominandiga seotud harmoonia pinge tõusust ja langusest võib rääkida tonaalses teoses kui ühest kõige olulisemast sündmusest juba teose süvatasandil. Sellele tõdemusele põhinebki Schenkeri analüüsi üks põhiideid tonaalse teose redutseerimisest algstruktuurini (saksa keeles Ursatz), mille üheks komponendiks on harmooniajärgnevus I-V-I.

19. sajandi muusikat on kõrgpunkti seisukohalt uurinud Kofi Agawu (1982). Meloodia kõrgpunkte ja nende seostamist esitusega on uurinud Zohar Eitan (1997). Pärast Teist maailmasõda on mõningad uurijad lähenenud muusikalisele pingele fenomenoloogiliselt, nende hulgas Erhard Karkoschka (1974), kes kasutas mõistet 'kõlapingeanalüüs' (saksa keeles Klangspannungsanalyse). Karkoschka käsitleb kõlapingeanalüüsis selliseid aspekte nagu 'intervallipinge' (saksa keeles Intervallspannung), 'akordipinge' (saksa keeles Klangspannung), 'impulsitihedus' (saksa keeles Impulsdichte) ja 'kõlaruum' (saksa keeles durchschrittener Raum) ja kujutab neid ka graafiliselt.