Navarra kuningriik

Navarra kuningriik 826–1620
Navarra kuningriigi lipp Navarra kuningriigi vapp
Valitsusvorm	Monarhia
Pealinn	Pamplona

Navarra kuningriik (hispaania Reino de Navarra, baski Nafarroako Erresuma, prantsuse Royaume de Navarre; algselt Pamplona kuningriik) oli kuningriik Euroopas 824–1620.

Kuningriik loodi 824. aastal, mil baski ülik Íñigo Arista Pamplona kuningaks kuulutati. Kuningriik saavutas oma suurima võimsuse Sancho III (1016/18–1035) valitsusajal 11. sajandi esimesel poolel, kui Sancho III saavutas kontrolli Põhja-Hispaania kristlike territooriumite üle.

Sancho III surma järel jagas ta alad oma poegade vahel, vanim poeg García III (või IV) sai Navarra ehk Pamplona ning osa Kastiilia valitsejaks (1035–1054), Fernando I Leóni ja Kastiilia valitsejaks (1037–1065), Gonzalo Sobrarbe ja Ribagorza ning Ramiro I sai Aragóni kuningriigi valitsejaks. Atapuerca lahingu (1054) järel, milles hukkus García III, oli Fernando I aga aastatel 1056–1065 Hispaania keiser. Navarra valitsemist jätkas aga García III poeg Sancho IV Garcés (1054–1076).

Hispaania keiser Fernando I laiendas oma mõjuvõimu ka Kesk-Hispaaniale, sundides Toledo, Saragossa ja Sevilla moslemitest valitsejaid tunnistama oma vasalliseisust. 1064. aastal vallutas ta Portugali aladel Coimbra ning piiras edutult Valenciat.

Champagne'i krahvid omandasid 1284. aastal päruse teel Navarra kuningriigi. 1284. aastal abiellus Jeanne de Champagne'i (Jeanne I) Prantsusmaa kuninga Philippe IV-ga ja aastatel 1284–1328 oli Navarra kuningriik personaalunioonis Prantsusmaaga.

Navarra kuningriigi lõunapoolne osa liideti 1513. aastal Kastiilia krooniga. Alates 1589. aastast oli Navarra taas personaalunioonis Prantsusmaaga, kuna senine Navarra kuningas Henri III sai Henri IV nime all Prantsuse troonile. 1620. aastal liideti Navarra kuningriik Prantsusmaa kuningriiga.