Negatiivne intress tähendab, et need, kes laenavad, saavad kasu, sest laenuandjad maksavad neile peale selle eest, et laenuvõtja võtab ta raha ja kohustub selle samas nominaalsummas määratud tähtajal tagasi maksma. See tähendab, et 0% juures kannab laenu väljastamise ja haldamise kulu laenuandja ning kui intressimäär muutub miinusmärgiliseks, siis maksab laenu andja laenu võtjale veel raha selle eest. Selline olukord tekib, kui raha omanikud on kaotanud usu selle raha jätkusuutlikkuse suhtes ning annavad raha kellelegi (näiteks riigile, mis ei saa minna pankrotti niikaua, kuni seal leidub veel maksumaksjaid), kes on olemas, ja suudab võetud laenu tagasi maksta uues vääringus.
Reaalne intressimäär võib muutuda negatiivseks, kui laenuintress on küll positiivne, kuid kui raha enda väärtus langeb kiiremini (inflatsioon), siis muutub tegelik makse negatiivseks. Selline olukord valitses Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias pärast II maailmasõda 1945. aastast kuni 1970. aastate keskpaigani.[1]
Rahapoliitika