Neoteenia on juveniilsete omaduste säilimine täiskasvanuna.
Esmalt kirjeldatud aksolotlil – kahepaiksel, kes saab paljuneda vastsestaadiumis (kullesena).
Inimene on neoteeniline võrreldes teiste inimlastega – ta on ka täiskasvanueas vähese karvkattega, kolju sarnaneb teiste inimlaste laste koljuga, lapseea õppimisvõime kestab ka täiskasvanuna.[1]
Mitmed koduloomad on neoteenilised võrreldes nende metsikute esivanematega. Näiteks kodusiga on paljas ja väiksemate kihvadega võrreldes metsseaga.
Rohttaimede evolutsioonilist kujunemist puudest on samuti kirjeldatud kui neoteeniat.
Termini võttis kasutusele saksa zooloog ja antropoloog Julius Kollmann 1885. aastal.