Neptuun

See artikkel räägib planeedist; astroloogia kohta vaata artiklit Neptuun (astroloogia).

Neptuun

Orbiidi omadused
Afeel	30,33 aü
Periheel	29,81 aü
Pikema pooltelje pikkus	4 498 252 900 km 30,06896348 aü
Orbiidi ekstsentrilisus	0,009456
Tiirlemisperiood	164,8 Maa aastat
Sünoodiline periood	67,49 ööpäeva[1]
Orbitaalkiirus	5,43 km/s
Orbiidi kalle ekliptika tasandi suhtes	1,767975°
Füüsikalised omadused
Diameeter	49 532 km (ekvatoriaalne)
Pindala	7,6183×109 km2 14,98 Maad
Ruumala	6,254×1013 km3 57,74 Maad
Mass	1,0243x1026 kilogrammi 17,147 Maad
Tihedus	1,638 g/cm3
Raskuskiirendus ekvaatoril	11,15 m/s2
Paokiirus	23,5 km/s
Pöörlemisperiood	16 tundi ja 7 minutit
Pöörlemiskiirus ekvaatoril	2,68 km/s
Kaaslasi	14
Ajalugu
Avastaja	Urbain Le Verrier Johann Gottfried Galle
Avastamise aeg	23. september 1846[2]

Neptuun on Päikesesüsteemi kaheksas ja Päikesest kõige kaugemal asuv planeet. Läbimõõdu poolest on see neljas planeet ja massi poolest kolmas. Päikesesüsteemi hiidplaneetidest on Neptuun kõige tihedam. Selle mass on Maa omast 17 korda suurem. Neptuun tiirleb Päikesest keskmiselt 30,1 aü kaugusel. Neptuun on nimetatud vanarooma mütoloogia vetejumala Neptunuse järgi.

Palja silmaga ei ole Neptuun nähtav ja siiani on see ainus planeet, mis on avastatud matemaatilise ennustuse, mitte empiirilise vaatluse põhjal. Prantsuse astronoom Alexis Bouvard järeldas Uraani orbiidi ootamatute muutuste põhjal, et selle orbiit on häiritud tundmatu planeedi tõttu.^[3][4]

23. septembril 1846^[2] vaatles Johann Gottfried Galle Neptuuni teleskoobiga vaid ühe kraadi kaugusel asukohast, kus see Urbain Le Verrier' ennustuse järgi pidi paiknema. Peagi avastati ka Neptuuni suurim kaaslane Triton; ülejäänud 13 kaaslast leiti alles 20. ja 21. sajandil. Neptuuni kauguse tõttu Maast on selle näiv suurus väike, mis teeb ka selle uurimise maapealsete teleskoopidega keeruliseks. Neptuuni on külastanud ainult üks kosmosesond (Voyager 2) ja see toimus 25. augustil 1989.^[5] Hubble'i kosmoseteleskoobi ja suurte adaptiivse optikaga maapealsete teleskoopide ehitamine on võimaldanud teha täpsemaid vaatlusi.

Koostiselt sarnaneb Neptuun Uraaniga, mõlemad aga erinevad ülejäänud kahest hiidplaneedist Jupiterist ja Saturnist. Sarnaselt Jupiteri ja Saturni atmosfääriga koosneb ka Neptuuni atmosfäär peamiselt vesinikust ja heeliumist ning sisaldab veel väikeses koguses süsivesinikke ja võib-olla ka lämmastikku. Madala keemistemperatuuriga ainete, nagu näiteks vee, ammoniaagi ja metaani osakaal on aga Neptuuni atmosfääris suurem. Neptuuni sisemus koosneb peamiselt eelmainitud madala keemistemperatuuriga ainetest ning rauast, niklist ja silikaatidest.^[6] Planeedi välispinnal leiduv metaan on osaliselt planeedi sinise värvuse põhjustajaks.^[7]

Erinevalt Uraani hägusest ja suhteliselt ilmetust atmosfäärist on Neptuuni atmosfääris nähtavad aktiivsed ilmastikumustrid. Kosmosesondi Voyager 2 möödalennu ajal 1989. aastal asus planeedi lõunapoolkeral Suur Tume Laik, mida võiks võrrelda Jupiteri Suure Punase Laiguga. Ilmastikumustreid põhjustavad Neptuunil puhuvad tugevad tuuled, mille kiirus võib ulatuda 2100 kilomeetrini tunnis; need on kõige võimsamad tuuled kogu Päikesesüsteemis.^[8] Suure kauguse tõttu Päikesest on Neptuuni välisatmosfäär Päikesesüsteemis üks külmemaid kohti: seal võib temperatuur pilvede ülemisel piiril olla lausa 55 K (−218 °C). Planeedi tuuma temperatuur on umbes 5400 K (5100 °C).^[9][10] Neptuunil on nõrga heledusega killustunud rõngaste süsteem, mis avastati 1968. aastal tehtud fotode järgi 1982. aastal^[11] ja mille olemasolu tõestati alles Voyager 2 möödalennuga 1989. aastal.