Nicolaus IV | |
---|---|
Sünninimi | Girolamo Masci |
Valitsemisaja algus | 22. veebruar 1288 |
Valitsemisaja lõpp | 4. aprill 1292 |
Eelkäija | Honorius IV |
Järeltulija | Coelestinus V |
Sünnikuupäev | 30. september 1227 |
Sünnikoht | Lisciano |
Surmakuupäev | 4. aprill 1292 |
Surmakoht | Rooma |
Nicolaus IV (Girolamo Masci, ka Girolamo Massi, Girolamo Massio, Girolamo Massei, Girolamo Mascius, Girolamo Mascio, Girolamo d'Ascoli; 30. september 1227 – 4. aprill 1292) oli paavst 1288–1292. Ta oli 191. paavst ja esimene frantsisklane, kes sai paavstiks.
Girolamo Masci sündis Ascoli Piceno lähistel Liscianos ametniku peres. Ta liitus frantsisklaste orduga, kus õppis algul Bonaventura juures ja seejärel Perugia ülikoolis teoloogiat ning sai doktorikraadi. Hiljem oli ta Roomas teoloogiaprofessor ja sai juunis 1272 frantsisklaste provintsiaaliks Dalmaatsias. Gregorius X saatis ta oktoobris 1272 saadikuna Konstantinoopolisse, kus ta kutsus õigeusu vaimulikke osalema Lyoni II kirikukogul.
Masci sai 20. mail 1274 frantsisklaste ordukindraliks,[1] 1276 valiti ta ametisse tagasi ja pidas seda maini 1279. Ta osales 1274 II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul. Innocentius V saatis ta mais 1276 legaadiks Konstantinoopolisse.[2] 15. oktoobril 1276 oli ta legaat Prantsusmaal.
Nicolaus III määras Masci 12. märtsil 1278 Santa Pudenziana kardinalpreestriks. Ta andis paavstile 1279 nõu bulla "Exiit qui seminat" koostamisel. Juulis 1280 vahendas ta Sitsiilia kuninga Charlesi ja Saksa kuninga Rudolf I vahelisi läbirääkimisi. Martinus IV määras Masci 12. aprillil 1281 Palestrina kardinalpiiskopiks ja saatis 7. septembril 1283 legaadiks Viterbosse.
Kardinal Masci osales 3 paavsti valimistel 1280–1288.