Nimede eestistamine

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Nimede eestistamine toimus alates 1919. aastast eraorganisatsioonide ja asjaomaste isikute algatusel ja kulul Riigikohtu poolt ning alates 1934. aastast riikliku poliitikana lihtsustatud korras. Kuni 1934. aasta lõpuni eestistati 1081 perekonnanime kokku 2659 isikul. Alates 1. jaanuarist 1935 oli nimede eestistamine tasuta.

1921. aastal alustas Akadeemiline Emakeele Selts suurejoonelist nimede eestistamise kampaaniat. 1925. aastal viidi Eesti Kirjanduse Seltsi juurest Akadeemilise Emakeele Seltsi juurde täielikult üle ka nimede eestistamise toimkond, kes andis asjatundlikku nõu võõrapäraste nimede eestipärastamiseks, ilmutas ja levitas sobivaid eesti nimesid.

Nimede eestistamise sihiks oli (sageli moraalse survega) mõjutada eestlasi võtma seniste võõrapäraseks peetud (saksapäraste) ees- ja perekonnanimede asemele uusi, rõhutatult eestipäraseid. Samal ajal toimus ka kohanimede eestistamine, mis oli kavandatud sunduslikuna. Kaarel Eenpalu rõhutas, et ka kirikutele ja palvelatele tuleb panna uued eestipärased nimed seniste Palestiina külade ja rahvale tundmatute pühakute omade asemele. "Mujal maailmas püütakse liigsest "püha maa" vaimustusest vabaneda, sest "püha maa" ei ole praegu enam mingi püha maa, vaid seal kestab juba pikemat aega verine vaen juutide ja araablaste vahel. Iga rahvas püüab usule anda rahvuslikku sisu, siduda usulisi tõdesid võimalikult palju kodumaa pinnaga^[1]."

Eluliseks vajaduseks nimede eestistamise kampaaniale olid Eesti avaliku elu tegelaste ülekaalukalt saksapärased nimed, mis andis välismaal võimaluse pidevaks Eesti- ja eestlastevastaseks propagandaks. "Välismaalane, kes mõne kümne aasta eest külastas Eestit, imestas tihti selle üle, et meil kõik ärid on nende omanike perekonnanimede järgi otsustades muulaste käes, et meie arstid, advokaadid, avaliku elu tegelased, ametnikud, samal põhjusel ka üldse kõik vähegi silmapaistvad isikud nähtavasti on muulased. Pole siis ime, kui mõnel korral jõuti otsusele, et eestlane on sarnase madala vaimlise tasapinnaga, et ta kõlbab ainult kõige lihtsamaks füüsiliseks tööks, või et arvati, et eestlane võibolla polegi midagi muud, kui ainult veel entsüklopeedias esinev mõiste!"^[2]

26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit rünnakpäeva võõrapärasele nimele.

Eesti iseseisvusajal eestistas oma nime üle 200 000 isiku^[3]. 330 000 võõrapärasest nimest eestistati 200 000, neist maal 135 000 ja linnades 65 000.

Nimede eestistamise katkestasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on nimesid eestistatud vabatahtlikult. Näiteks on oma nimed eestistanud poliitik Max Kaur (varem Maksim Jermakov), muusik Igor Maasik (varem Maksimov) ja kirjanik Olev Remsu (varem Olev Remsujev).

Samasugused nimede muutmise liikumised toimusid 1930. aastatel ka Ungaris ja Soomes.