Njaaja

Njaaja (sanskriti keele sõnast nyāya, 'reeglid', 'loogika', 'meetod') on üks hinduismi usundi kuuest klassikalisest (veedade autoriteeti tunnustavast) filosoofia koolkonnast ehk daršanast. Njaaja kõige olulisem panus India filosoofiasse oli loogika ja metoodika teooria ning see oli India traditsioonilise haridussüsteemi osa. Metoodika põhineb loogika süsteemil, mille on hiljem vastu võtnud ka enamus teisi India koolkondasid, sarnaselt selle, nagu Lääne filosoofia põhineb suuresti Aristotelese loogika süsteemil.

Njaaja filosoofia avaldub teesina, et summum bonumi ('kõrgeima headuse') saavutamiseks tuleb omandada tõe tundmine, mis viib eemale kannatuse, vead ja valed teadmised. Vale teadmine ei ole pelgalt teadmatus, see sisaldab ka pettekujutlusi. Õiged teadmised on oma pettekujutluste ületamine ning hinge, enese ja reaalsuse tõelise olemuse mõistmine ning selle tulemuseks on mokša ehk hinge vabanemine sansaarast.

Njaaja koolkond aktsepteerib teadmiste omandamisel nelja süllogismi – pratyakṣa (taju), anumuṇa (järeldus), upamaṇa (võrdlemine ning analoogia) ja śabda (sõnale toetumine).

Njaaja läbis India filosoofia ajaloos vähemalt kaks etappi. Varasemal etapil püüdsid njaaja pooldajad välja töötada filosoofiat, mis erineks ja vastanduks selgelt teistest daršanatest. Hiljem hakkasid mõned njaaja ja vaisheshika autorid (nagu näiteks C. Š. Sankara-Misra) järjest rohkem neid kaht koolkonda vaatlema kui sugulas-drašanat.