Ousia

Ousia [us'iia] (ka: usia, oysia; vanakreeka οὐσία; eesti 'olemus, olevus, olemine', ladina essentia, saksa das Wesen) on vanakreeka filosoofia üks olulisemaid sõnu.

Sõna võttis filosoofilises tähenduses kasutusele Platon, kellega polemiseerib ousia tähenduse üle tema õpilane Aristoteles.

Platoni filosoofias on ousia enamasti see, mis olev (to on) tõeliselt on, st oleva olemine või mis-olu. Platon kasutab sõna ousia ka laiemalt olemise tähenduses, st oleva kui sellise olemise ehk kõikvõimalike olevate mis-olu tähenduses.

Kas Platon kasutab sõna ousia abstraktses tähenduses olemise kui sellise kohta, selle üle uurijate seas vaieldakse.

Sõna ousia tõlgitakse filosoofilises kontekstis enamasti "olemuseks", mis on moodustatud ma-inifinitiivist "olema" ja tuletisliitest "-us". Keeleliselt täpsem oleks lähtuda oleviku kesksõna vormist "olev" ja tuletisliitest, mis annaks tõlkeks "olevus". Selle tõlke eeliseks on ousia jäämine seotuks olevaga ja antiikfilosoofia konteksti jaoks liigse abstraktsuse vältimine (infinitiiv on sõnatuletuse aluseks liiga ebamäärane), kuigi "olevust" kasutatakse peamiselt olendi tähenduses.

Olevus/olemus oleks seega see, mis kuulub oleva juurde selle määratletusena mis-olu mõttes (nt "selle oleva, so leivanoa olevus on lõigata leiba"). Ousia tähendusväli vanakreeka keeles kätkeb endas ka inimesele vajalikke asju nagu majapidamises kasutatavaid tööriistu, kogu maist vara, st inimese pärust, mistõttu olevus/olemus on loomusest inimlikum ja võiks olla see, mille kaudu inimene asjade loomusele läheneb või end nende suhtes mõistab.

Platon kasutab sõna ousia oma dialoogides vahel ka traditsioonilises, st päruse tähenduses.