Paljude maailmade interpretatsioon on kvantmehaanika tõlgendus, mis ütleb, et universaalne lainefunktsioon on objektiivselt olemas ja lainefunktsiooni kokkukukkumist ei ole olemas.[1] See annab mõista, et kõik võimalikud kvantmõõtmised on füüsiliselt realiseeritud mingis "maailmas" või universumis.[2]
Erinevalt teistest tõlgendustest, näiteks Kopenhaageni tõlgendusest, on mitme maailma tõlgenduses reaalsuse evolutsioon kui terviklikkuse rangelt deterministlik.[1] Mitme maailma tõlgendust kutsutakse ka Everetti tõlgenduseks, füüsik Hugh Everetti järgi, kes selle esimesena välja pakkus 1957. aastal.[3] Bryce DeWitt populariseeris selle sõnastuse ja nimetas selle mitme maailma tõlgenduseks 1960ndatel ja 1970ndatel.[4][5][1]
Mitme maailma tõlgenduses on lainefunktsiooni kokku kukkumise subjektiivne välimus kirjeldatud kvantdekoherentsuse abil. 1970. aastatest alates on dekoherentsuse lähenemist kvantteooria tõlgendamiseks palju uuritud ja arendatud[6][7][8] ning need on saanud suhteliselt populaarseks. Mitme maailma tõlgendust loetakse kvantmehaanika peavoolu tõlgenduseks koos teiste dekoherentsi tõlgendustega, kollapsi teooriatega (Kopenhaageni interpretatsioon kaasaarvatud) ja peidetud muutujatega teooriates, nagu näiteks Bohmi mehaanika.
Mitme maailma tõlgendus viitab sellele, et olemas on väga palju universumeid, võimalik, et isegi lõpmata palju.[9] See on üks paljudest multiversumi hüpoteesidest füüsikas ja filosoofias. Mitme maailma tõlgendus vaatleb aega kui mitme oksaga puud, kus iga võimalik kvanttulem realiseeritakse. Selle abil peaks saama lahendatud osad kvantmehaanikaparadoksid nagu näiteks EPR-i paradoks[1] ja Schrödingeri kass, kuna iga võimalik kvantsündmuse tulem eksisteerib oma universumis.
↑Cecile M. DeWitt, John A. Wheeler eds, The Everett–Wheeler Interpretation of Quantum Mechanics, Battelle Rencontres: 1967 Lectures in Mathematics and Physics (1968)
↑Bryce Seligman DeWitt, The Many-Universes Interpretation of Quantum Mechanics, Proceedings of the International School of Physics "Enrico Fermi" Course IL: Foundations of Quantum Mechanics, Academic Press (1972)
↑H. Dieter Zeh, On the Interpretation of Measurement in Quantum Theory, Foundations of Physics, vol. 1, pp. 69–76, (1970).
↑Wojciech Hubert Zurek, Decoherence and the transition from quantum to classical, Physics Today, vol. 44, issue 10, pp. 36–44, (1991).
↑Wojciech Hubert Zurek, Decoherence, einselection, and the quantum origins of the classical, Reviews of Modern Physics, 75, pp 715–775, (2003)