Pantomiim

See artikkel räägin üldmõistest; stuudio kohta vaata artiklit Pantomiim (stuudio)

Pantomiim on sõnatu kehalise väljenduse kunst, mis rajaneb jäljendamisel ja imaginaarsel kujutamisel.

Kunstiala nimetus tuleneb Vana-Kreekast, kus nii nimetati näitlejat või tantsijat, kes muusika saatel "kõike jäljendas" (kr. παντόμιμος pantómimos). Kindla koha Euroopa kultuuris leidis pantomiim commedia dell'arte õitseajal. Klassikalises euroopa pantomiimis on näitleja (tantsija) sageli rõivastatud trikoosse, tihtipeale on nägu valgeks värvitud, käes on valged kindad. Faabula või poeetilise sõnumi edasiandmisel on pantomiimis oluline osa taustamuusikal ning muud laadi helidel ja ka valgustusel.

Esimesed kindlad teated pantomiimi kohta pärinevad umbes 5. sajandist eKr. Pantomiimi elemente leidub paljude rahvaste rituaalsetes tantsudes ja neid kasutatakse ka argiste suhtlemisraskuste ületamiseks. Pantomiimis imiteeritakse liigutustega tegevust ja objekte, grimassidega väljendatakse emotsioone. Oluline on kogu keha plastika. Pantomiimi võidakse esitada teatris, estraadil või ka koguni pargis või tänaval. Esituse ja etenduse iseloom võib olla erinev: tal võib olla üldtegevuslik või ka tantsuline kallak, ta võib olla filosoofilise laadiga või burleskne jm.

Pantomiimi füsiotehnika lahutab keha 13 osaks. Suurt tähelepanu pööratakse žestile – rõhutatud liigutusele. Mõõdupuuks on žesti ökonoomsus ja puhtus. Teine oluline element on miimika. Kõige eredama miimika kutsub esile emotsioon. psüühiline protsess, mis peegeldub näos. Eesmärgiks on miimika kui žest, mitte miimika kui grimass. Pantomiimi füsio-psühhotehnika sulam teostub elementide liitumisel ning väljendub mängus, kehaosade eraldi ja koos tegutsemises. Kujuneb kehakeel, millele lisandub emotsionaalne/psüühiline taust. Pantomiim väljendub igas märgis, žestis, liigutuses, liikumises, miimikas, poosis. Liigutusi juhib temperament kui käitumislaad.