Pastapliiats

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Oktoober 2024) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pastapliiats ehk pastakas on sulepeataoline kirjutusvahend, milles tindi asemel kasutatakse õhu eest kaitstud trükivärvipastat.

Pastapliiatsi patenteeris 1888. aastal ameeriklane John Loud (1844–1916). Tema eesmärk oli valmistada vahend, millega kirjutada sellistele karedatele pindadele nagu puidule või nahale. Selle eesmärgi ta täitis, kuid tema pliiats oli liiga kare, et sellega tähti kirjutada. Seetõttu ei hakatud tema pastapliiatsit tootma ja selle patent aegus lõpuks.

20. sajandil hakkasid mitmedki pastapliiatsit leiutama ja esitati palju patenditaotlusi. Ärilises mõttes ebaõnnestus see neil kõigil. Tinti hoiti pesas, milles olevas augus keerles kuulike. Kui kuulike oli pesas liiga tihedalt kinni või kui tint oli liiga paks, siis ei ulatunud tint paberile. Kui kuulike oli pesas liiga lõdvalt või kui tint oli liiga vedel, siis kas pastapliiats lekkis või tint ei kuivanud kiiresti ja määris. Tindireservuaarile avaldati survet kolvi, vedru, kapillaarjõu või raskusjõu abil.

Ungarlane László Bíró leiutas tänapäevase pastapliiatsi 1938. aastal Ungaris ja patenteeris selle 1943. aastal Argentinas. Esimese patenditaotluse esitas ta juba 15. juunil 1938 Suurbritannias. Bíró oli ajalehe toimetaja ja täheldas, et ajalehtede trükkimisel kasutatavad tindid kuivavad kiiresti, jätavad paberi kuivaks ega määri, ja püüdis pastapliiatsis kasutada analoogilise koostisega tinti.