Pergamon

Pergamoni kuningriik 282 – 133 eKr
Pergamoni kuningriik aastal 188 eKr
Valitsusvorm	Monarhia
Valitseja	Philetairos (282–263 eKr) (esimene) Attalos III (138–133 eKr) (viimane)
Pealinn	Pergamon
Riigikeeled	Kreeka
Eelnev Järgnev Seleukiidide riik Rooma vabariik

Pergamoni kuningriik oli riik Väike-Aasia loodeosas, mida valitses Attaliidide dünastia.

Pergamoni alad Väike-Aasia lääneosas kuulus esialgu Seleukiididele. Pergamoni sõltumatule riigile pani aluse piirkonna asevalitseja, eunuhh Philetairos (u 343−263 eKr), kes pälvis Seleukiidide riigi valitseja Antiochos I usalduse, sest asus diadohhide sõjas Lysimachose ja Seleukose vahelises konfliktis Seleukose poolele ning korraldas tapetud Seleukosele kohased matused. Philetairos (u 343−263), kes oli Aleksander Suure väepealiku Lysimachose ohvitser, kes deserteerus Lysimachose teenistusest ja kehtestas end 282. aastal Pergamonis.

Alludes küll ametlikult Seleukiididele, oli ta tegelikult iseseisev valitseja. Kuna ta oli eunuhh ja tal seetõttu järglasi ei olnud, päris Pergamoni vennapoeg Eumenes I, viimane oli ilmselt samuti lastetu ja dünastia meesliin jätkus Philetairose noorema venna Attalose järeltulijatega.

Ka Philetairose vennapoeg Eumenes I (263–241 eKr), kes onult võimu päris, ei kuulutanud end veel Seleukiididest sõltumatuks. Philetairos ja Eumenes kujundasid stabiilsed suhted Väike-Aasia lääneosa kreeka linnadega, pakkudes neile kaitset galaatide jätkuvate rüüsteretkede vastu ja tagades nii nende lojaalsuse.

Attalos I Soter ajal (241–197 eKr) lõi Seleukiidide nõrgenemine ja terav võitlus Süüria dünastia liikmete vahel võimaluse täielikuks sõltumatuseks ja 237. aastal eKr kuulutas Attaliidide dünastia rajaja Attalos end kuningaks.

277 eKr tungisid Galaadid (keldid) Pergamoni aladele üle Balkani 278-277. aastal eKr ning rüüstasid piirkonda kuni kuningas Attalos I sundis nad 230. aasta paiku eKr sisealadele paigale.

Võit galaatide üle, kes olid Pergamoni ohustanud, kinnitas Attalose võimu, mida too püüdis veelgi kindlustada. Vallutustega Väike-Aasias suutis ta nõrgenenud Seleukiidide arvelt lühikeseks ajaks oma riigi territooriumi suurendada. Ka Seleukiidide vasturünnak Antiochos II juhtimisel, mis jõudis Pergamoni linna väravateni, ei suutnud riigi iseseisvust lõpetada. Kuna Seleukiidid olid ida pool jälle tugevamaks muutunud, pöördus Attalos läände, Kreekasse, ning suutis vallutada peaaegu kogu Euboia saare, Kreeka idarannikul. Tema poeg Eumenes II tõrjus taas kord tagasi galaatide rünnakud. Ta valitses koos oma venna ja kaasregendi Attalos II-ga, kes pidi talle ka troonil järgnema. Rooma liitlasena sai Eumenes II (197–158 eKr) oma võimu alla suure osa Väike-Aasiast ja laienes Tauruse mägedeni. Riigi sõltumatus kindlustus lõplikult pärast Antiochos III Suure lüüasaamist roomlastelt Magnesia lahingus (190. aastal eKr) Väike-Aasia lääneosas. Pergamoni kuningriik sõlmis liidu Roomaga ning muutus üheks hellenistliku maailma kultuuri, teaduse ja majanduse keskuseks. 188. aastal eKr suutis Eumenes II tänu liidule Roomaga sõlmida Apameia rahu ning seeläbi vähendada Seleukiidide mõju Väike-Aasias.

Eumenes II viis lõpule juba eelkäijate algatatud Pergamoni linna väljaehitamise kõrge akropoli nõlvadel. Ta arendas edasi raamatukogu, püüdes pakkuda konkurentsi Aleksandria Ptolemaiostega, ja tema ajal algas arvatavasti ka kuulsa Pergamoni altari rajamine.

Välispoliitiliselt oli Pergamoni peamised vastased nüüd Makedoonia Antigoniidid, kelle vastu hoiti kindlat liitu Roomaga ja toetati Kreeka linnade sõltumatuspüüdlusi.

Attalos I Soteri pojapoeg, lastetu Attalos III Philometor Euergetes (138−133) pärandas testamendiga kuningriigi Rooma vabariigile. Attalose poolvenna Aristonikose ülestõusu mahasurumisega (130 eKr) alistasid roomlased Pergamoni alad ka reaalselt ja moodustasid neist Aasia provintsi.